HIV-ravim võib maailma ette jõuda lähiaastail

29.04.2013

03a99517e16654a306-66045220Taani uurijad usuvad, et murranguline avastus HIV-ravi vallas võib olla vaid mõne kuu kaugusel.

Uue lähenemise korras vabastatakse HI-viirus rakkude DNA-sse moodustunud "reservuaaridest", nii et see liigub rakkude pealispinnale. Seal saab vastava "vaktsiiniga" töödeldud organismi immuunsüsteem viiruse tapmisega juba ise hakkama, vahendab The Daily Telegraph.

Tänavu jaanuaris inimrakkudega läbi viidud laboratoorsetes katsetes osutus uus tehnika nii edukaks, et Taani teadusnõukogu premeeris töörühma 12 miljoni Taani krooniga (~1,61 miljonit eurot) kliiniliste katsete läbiviimiseks inim-katsealustega.

Kõige suurem küsimus on, kuidas panna patsientide immuunsüsteemid viirust ära tundma ja hävitama. See sõltub iga üksiku immuunsüsteemi tugevusest ja tundlikkusest.

Praegu viiakse katseid läbi 15 patsiendiga. Kui noist katsealustest õnnestub HIV välja ravida, asutakse ravimit testima suuremate valimite peal.

Aarhusi ülikooli haigla vanemuurija Ole Søgaard rõhutas, et ravim pole sama, mis haigust ennetav vaktsiin, ning et avalikkuse jätkuv harimine riskikäitumise, sealhulgas kaitsevahenditeta suguühete ja süstlajagamise ohtude suhtes on võitluses HI-viirusega ülimalt tähtis.

Nüüdisaegseid HIV-retroviirusravimeid saav patsient võib elada kõrge eani peaaegu normaalset elu, kannatades suhteliselt väheste kõrvalnähtude käes.

Kui ravimite võtmine aga peatatakse, muutuvad HIV-reservuaarid aktiivseks ning asuvad viirust juurde tootma, mis tähendab, et sümptomid võivad välja lüüa kahe nädala jooksul.

Tõeline ravim vabastaks patsiendi sunnist lakkamatult retroviirusravimeid süüa, säästes tervishoiusüsteemile hulgaliselt ressursse.

Taani töörühma tehnika — HIV-i minemakupatamine patsiendi DNA-st — rajaneb histooni deatsetülaasi inhibiitoritel (HDAC-inhibiitoritel). Neid ravimeid on seni kasutatud enamasti hoopis vähiravis. Taanlaste töö on keskendunud eriti tugevatoimelist tüüpi HDAC-inhibiitorile nimega Panobinostat.

Veel viis aastat tagasi oli HIV arstiteadlaste üldise konsensuse kohaselt ravimatu. Siis aga haigestus HIV-patsient Timothy Ray Brown, keda maailm tunneb Berliini Patsiendi koodnimetuse all, leukeemiasse.

Brownile siirdati luuüdi doonorilt, kes tänu haruldasele geneetilisele mutatsioonile oli HIV-i suhtes immuunne. Ravi tulemusel sai Brownist esimene inimene, kes on õnnestunud viirusest täielikult terveks ravida.

Ehkki taolise protseduuri massiline kordamine pole võimalik, tõi Browni juhtum HIV-uuringutesse uusi tuuli ning teadlased hakkasid lisaks sümptomeid leevendavatele medikamentidele taas otsima tõelist ravimit.

Hetkel on uurimistöö liikunud kaht liini pidi. Esimene, geeniteraapia suund püüab muuta patsiendi immuunsüsteemi HIV-resistentseks. See protsess on keerukas ja kulukas ning seda on keeruline laiendada kogu maailma erinevatele genofondidele.

Teine lähenemine on see, millele on panustanud dr Søgaard ja tema kolleegid Taanis, teadusuurimisrühm CHERUB Suurbritannias ning veel mõned laboratooriumid Euroopas ja Ameerika Ühendriikides.

Ühendkuningriikide projekt pole kliinilisse faasi veel jõudnud. Britid usuvad, et ravimi masstootmine saab võimalikuks juba viie aasta pärast.

Ülaloleval fotol: HIV-1 osakesed kogunevad nakatatud makrofaagi pinnale.

www.delfi.ee

Loe edasi

HIV-kiirtestimine Tallinnas

29.04.2013

Sel reedel 03.05. viib Eesti HIV-positiivsete Võrgustik koostöös Tervise Arengu Instituudi (www.tai.ee) ja AIDS Healthcare Foundationiga (www.aidshealth.org) läbi HIV-kiirtestimise klubis G-Punkt, mis asub Parnu mnt. 23.

Testimine toimub kell 00.00- 03.00

Loe edasi

Endine töötaja süüdistab tervisekeskust pettuses

27.04.2013

Tervise arengu instituut (TAI) uurib inetut süüdistust, et Ida-Virumaal tegutsev tervisekeskus Corrigo on osa HIV-positiivsete, uimastisõltlaste ja nende lähedaste nõustamiseks mõeldud raha riisunud.

Psühholoog Elle Purde-Prits lahkus kümme päeva tagasi omal soovil tervisekeskusest Corrigo, kuid juba enne seda esitas ta ametliku kaebuse, milles väidab, et soliidses tervishoiuasutuses toimub pettus, vahendas ETV saade "Pealtnägija".

Purdele pakuti Corrigos tööd HIV-positiivsete ja uimastisõltlaste nõustajana. Tegu on riikliku teenusega, mida tellib TAI ja rahastab Euroopa sotsiaalfond. TAI jaoks on Corrigo oluline partner, kellelt tellitakse suurt hulka erinevaid teenuseid. Tänavu on lepingu maht 753 000 eurot, millest sõltlaste ja HIV-positiivsete psühholoogiline nõustamine moodustab 40 000.

Purde-Pritsi ülesanne oli nõustada kolm korda nädalas Jõhvis ja korra üle nädala Corrigo kabinetis Rakveres. Uue psühholoogi esimene tööpäev oli 5. märtsil. "Selgus, et kliente ei ole, selleks päevaks ei olnud nagu midagi ette planeeritud. Kuna sotsiaaltöötaja oli seal kohal, siis ta ei näinud mõtet, et me mõlemad koos istume seal juhuks, kui TAI peaks kontrollima tulema. Siis ta ütles, et sa võid koju minna, tule homme, me katsume homseks sulle kliente saada," meenutas Purde-Prits.

Järgmisel päeval leiti paar klienti kõrvalasuvast punktist, kus sõltlastele jagatakse asendusraviks metadooni. Üllatav on Purde-Pritsi jutus seegi, et tal polnud õieti oma ruumi, kus tundlikku tööd privaatselt teha. Seansid toimusid läbikäidavas konverentsisaalis sotsiaaltöötaja kabineti ees. Märtsikuu jooksul käis tema juures ainult kaheksa klienti, kellele ta tegi 23 konsultatsiooni. "Siis hakkasidki tekkima need kahtlused, et see asi ei ole õige, et neid kliente tegelikult ei ole," märkis Purde-Prits.

Projekti koordinaator on Corrigo sotsiaalnõustaja Ene Mändla, kes on sellega tegelenud kõik kolm aastat. "Ma Ene Mändla käest konkreetselt küsisin, et mul on märtsi kuu jooksul olnud ainult kaheksa klienti, et kus on need kliendid, keda ma pean nõustama hakkama. Selle peale tema ütles, et neid kliente tuleb püüda," rääkis Purde-Prits.

TAI nakkushaiguste ja narkomaania ennetamise osakonna juhataja Aljona Kurbatova ütles, et tavaliselt psühholoogid ukselt-uksele kliente otsimas ei käi.

Samas on osa Corrigo ja TAI vahel sõlmitud lepingust mahuplaan, mis näeb ette kordades rohkem külastajaid. Purde-Prits selgitas, et sotsiaaltöötaja kinnitas temale, et mahuplaani on vaja täita ning pika pinnimise peale tunnistas, et tema ise kannab inimesi aruandlusesse.

Corrigo juhataja Tiiu Sepa sõnul käibki asi nii, et spetsialistid esitavad oma tehtud töö kohta aruande ning koordinaator paneb need kokku ja edastab TAI-le. Tema kinnitusel ei toimu mingit juurdekirjutust ja fiktiivsete klientide aruandlusesse sisestamist. "Kui ta (Purde-Prits - toim.] seda väidab, siis ta on ise selle välja mõelnud."

"Mina sain aru täpselt nii, et Ene Mändla võtab selle vastutuse enda peale, sest tema vastutab aruandluse eest ja tema viib andmed kokku sellega, mis on mahuplaanides. No sisuliselt see tähendab juurde kirjutamist," rääkis Purde-Prits.

Purde-Prits esitas kaebuse TAI-le

Suurim šokk tabas teda aga 5. aprillil, palgapäeval, kui tema arvele laekus 88 eurot ja 95 senti. "Alguses see tegi väga kurjaks ja vihaseks, aga siis ma hakkasin uurima seda, et kindlasti on tegemist mingisuguse eksitusega," ütles Purde-Prits. Tema sõnul kästi tal oma tunnid ära istuda, hoolimata sellest, kas kundesid oli või mitte, aga alles tagantjärgi tehti selgeks, et tasu arvestatakse siiski ainult tegelike konsultatsioonide eest.

Seepeale kirjutas solvunud psühholoog lahkumisavalduse ja saatis TAI-le märgukirja. Ta toob välja ridamisi probleeme lepingute ja töökorraldusega, kuid kõige üllatavam on just väide, et nõustamisprojekt on suuresti fiktsioon.

"Kui mahuplaanides on kirjas niisugune suur hulk kliente, järelikult on eelnevatel aastatel näidatud, et on olnud need kliendid olemas, keda reaalselt mina kuu aja jooksul ei näinud," ütles Purde-Prits.

"See on, jah, üks nendest väidetest, mis meie tähelepanu ka enim pälvis. Loomulikult võib juhtuda selliselt, et mingil põhjusel suur osa kliente kukub ära, et osadel saabki läbi vajadus abi saada, osad võib-olla kolivad kuhugi, nii et selliseid muudatusi toimub. Ja samas mitte nii drastiliselt, et üks päev on 50 ja järgmisel päeval on null," kommenteeris Kurbatova.

"Kliendid olid ju olemas! Ka praegu on ja ma loodan, et ka pärast seda saadet jätkub kliente," märkis Tiiu Sepp, lisades, et kaheksa inimest ja 23 konsultatsiooni ei olegi väga vähe, sest kleinte keskusel väga palju ei olegi.

Corrigo juhtkond on enda sõnul süüdistusest šokeeritud. Nad usaldavad täielikult projekti koordinaatorit, seevastu Purde-Prits ei saanud nende sõnul hakkama töö ega korrektse aruandlusega.

Süüdistusi kinnitavad teisedki töötajad

Kõigest kuu aega Corrigos töötanud Purde-Pritsi väited oleks lihtsam kõrvale heita, kui poleks teisi lahkujaid, kes räägivad sama juttu. "Selle taga on ju nii, et määratud rahad tuleb välja võtta. Ja kui klientuuri ei ole esialgu, siis ongi see, et tuleb seda n-ö tekitada, numbritega siis. Praktikas on see nii, et kui inimene käib 1 või 2 korda, siis kajastatakse, et ta käib justkui tihemini," selgitas Corrigo endine sotsiaaltöötaja Inge Rannu.

Rannu lahkus Corrigo Rakvere punktist sel kevadel, olles töötanud seal ligi aasta. Tema sõnul teadis juhtkond täpselt, mis toimub ja veel enam – osales selles. "Sellel jamal ei paistnudki lõppu. Minu mõõt sai täis ja ma astusin sellest mängust välja, sest see ei ole normaalne. Ma saan aru, et kui on projektid ja projektides tuleb vahest nii mõndagi teha ja algul näidata, et pärast rahasid saada, aga see on absurdne raha pumpamine sõna otseses mõttes," rääkis Rannu.

Kogemusnõustaja Avo Vesberg töötas samas Rakvere punktis 2010. aastast 2012. aasta lõpuni. "Ma täiesti ise kinnitan ka seda, et Corrigol oli kirjas, et on psühholoog ja psühholoog võtab vastu, see oli ka siis, kui mina seal töötasin. Aga praktiliselt mina teda seal ei näinud kunagi," meenutas Vesberg.

"Tema töötunnid olid 39 tundi ühe kuu jooksul ja tal olid oma vastuvõtu päevad ja psühholoogil olid teised vastuvõtu päevad. Nad ei saanudki kohtuda. /.../ Ja kuna Avo elab ka linnast väljas, siis ma eeldan, et ta ei pidanudki iga päev seal olema ja nad ei kohtunud. Meil on olemas dokumentatsioon, mida on psühholoog esitanud vastuvõttude kohta ja mul ei ole põhjust absoluutselt kahelda selles," vastas Corrigo juht Tiiu Sepp.

Tagantjärele kliente kontrollida on keeruline

Endiste töötajate sõnul seisneb mängu ilu selles, et teenus on anonüümne. See tähendab, et inimene võib nõustamisel käia isegi varjunime all, mistõttu tagantjärgi tõsikindlalt kontrollida, kes ja kui palju käis on keeruline. Igale kliendile omistatakse kood, mis tuletatakse soost, vanusest ja teatud nimetähtedest. Isegi kui on võimalik jõuda koodi taga oleva reaalse isikuni, siis tegu on näiteks uimastisõltlasega, kelle jutu usaldusväärsus on küsitav.

"Teenused olid anonüümsed, see tähendab, et kõigil nõustatavatel olid koodid, mis ei tohtinud kunagi korduda. Ja tihtipeale selgus, et koodid hakkasid korduma. See sai tulla ainult sellest, et kahes erinevas piirkonnas võis olla sama koodiga inimene, aga ühes piirkonnas ei saanud, ei tohtinud olla. Tähendab sinna ilmselt – seda me ise oletasime – nad siis lisasid Rakvere aruannetele mingeid Jõhvi inimesi juurde, kirjutasid sinna juurde," selgitas Vesberg.

"See on väga lihtsameelne kahtlustus. Kui kaks erinevat piirkonda kodeerivad omaette, esialgu omaette, siis võib ju juhtuda, et sarnase nime ja sama sünniaastaga samad koodid tekivad. Tõesti 2-3 tükki oli niiviisi juhtunud, aga neil on olemas kodeerimisjuhend, et kui need aruanded kokku pannakse, siis juhis ütleb kohe, mida teha ja need parandati ära," kommenteeris Tiiu Sepp.

Ka Aljona Kurbatova kinnitas, et kui väga vaja on, siis on võimalik koodide tagant reaalne inimene leida. Samas tõdes ta, et see on keeruline.

Nii Corrigo kui TAI juhtkond väidavad, et võltsimine on väheusutav, sest iga fiktiivse visiidi kohta peaks fabritseerima mitu paberit. Töötajate väitel oli see tegelikult paari hiirekliki küsimus. "Reaalselt peab võltsima ainult n-ö kliendi allkirja. Ülejäänud andmed saab kõik arvutisse sisestada," märkis Purde-Prits.

Töötaja tunnistab juurdekirjutuses osalemist

Inge Rannu tunnistab, et osales juurdekirjutustes ka ise. "Loomulikult tuli endale ka panna nimesid juurde ju, sest vastasel korral oleks ma näppu imenud seal laua taga ju.

"Kui ta on seda teinud, siis ta on seda teinud omal algatusel. Keegi ei ole teda sundinud seda tegema. Ja meie jaoks on see tõesti üllatus," ütles Tiiu Sepp.

TAI osakonna juhataja Aljona Kurbatova muutus Inge Rannuga peetud vestluse salvestust kuuldes süngemaks. "Ühtepidi on kuulda, et see inimene on veendunud selles, mida ta ise väidab. Samas see tõesti ei lähe esialgu veel päris kokku selle reaalsusega, mida meie oleme ise näinud ning millega me oleme seni harjunud. Kindlasti me võtame neid signaale hästi tõsiselt ja me kontrollime ka tagantjärgi üle neid väiteid, mis puudutab eelnevaid aastaid, aga hetkel ma tunnen, et on hästi palju vasturääkivat informatsiooni, mis on erinevate osapoolte käest saadud," selgitas Kurbatova.

Corrigo sõnu põhinevad süüdistused arusaamatustel

Tegelikult kontrollis TAI mullu sarnast vihjet ja avastas puudusi vormistuses ning selle, et üks sotsiaaltöötaja polnud Rakveres välja kuulutatud vastuvõtu ajal korduvalt kohal. Sanktsioonina jäeti Corrigole 10% selle kuu lepingu summast välja maksmata. "Selle me oleme TAI-ga ära arveldanud ja selliseid vigu ei tohiks enam sisse sattuda," kinnitas Sepp.

Sepa sõnul põhineb kibestunud ekstöötajate süüdistus peamiselt arusaamatustel ja müral. Sel teisipäeval antud intervjuus tunnistas ta, et nädalavahetusel tehtud esialgne kontroll leidis ainult ühe lahknevuse mullu oktoobris, kui Rakveres vormistati valesti 11 nõustamist. "Me teeme selleks kõik, et uurime korralikult asja lõpuni ja kui midagi avastame, siis eks me peame oma järeldused tegema sellest. Kindlasti me muudame oma käitumist, töö organiseerimist ja töökorraldust, et selliseid asju isegi enam kahtlustada enam ei saaks," rääkis Sepp.

Nii Corrigo ise kui ka TAI algatasid pärast kahtluste ilmsiks tulekut juurdluse. Samas suhtuvad endised töötajad sellesse skepsisega. Võimalusele osutada narkomaanidele nõustamist ei joosta just Virumaal tormi ning ka TAI-le on mugavam kui keegi piltlikult öelda paati ei kõiguta.

"Meile ei tule kasuks see, kui inimene abi ei saa. Seega loomulikult sellised olukorrad on ebameeldivad, aga kui me nendele ei reageeri ja kui me neid asjaolusid ei selgita, siis me tegelikult tekitame selle kahju, et reaalselt abi vajavad inimesed ei saa abi. Jah, see on ebameeldiv, aga me tegeleme nende olukordadega ja ma kindlasti ei ole nõus selle väitega, et me teadlikult neid väldime," rääkis Kurbatova.

Uurimine asjas on alles algfaasis ja isegi kui väide fiktiivsetest seanssidest ei pea paika, on siiski selge, et segadust ja vastuolusid Corrigo töös ning arvepidamises on olnud üksjagu.

Mihkel Kärmas

http://uudised.err.ee

Loe edasi

Üllatavalt paljud eestlased on aidsi eest kaitstud

25.04.2013

Eestlaste seas on Euroopa keskmisest üle kümne korra rohkem inimesi, kes on enamiku HIV-nakkuste vastu kaitstud ja aidsi kunagi ei põe.

Maailmas on teadaolevalt ai­nult üks täiskasvanu, kes on HI-viiruse nakkusest täielikult paranenud.

Ameeriklasele Timothy Ray Brownile siirati 2007. aastal luuüdi inimeselt, kellel oli HI-viiruse vas­tu sünniga kaasa antud resistentsus. Kuna immuunrakud pärinevad luuüdirakkudest, siis muutus ka Timothy immuunsüsteem pärast luuüdi siirda­mist HIVi vastu resistentseks.

Selliseid inimesi, kellel on kaasa­sündinud kaitse HIVi vastu, on eu­rooplaste ja Euroopa päritolu amee­riklaste seas vaid umbes 1 protsent.

Hoopis teistsugune pilt avaneb aga soomeugrilaste seas - Eestis, Soomes ja Mordvas (aga muide ka Islandil) on see näitaja kordades suurem. Põhjust ei teata, kuid on mitmesuguseid hüpo­teese. Näiteks, et kaitsev geenimutatsioon on seotud sajanditetaguse katkuepideemia või viikingite rändega.

Kaasasündinud resistentsuse HI-viirusele põhjustab mutatsioon inimese CCR5-geenis. Selle tõttu ei avaldu korrektselt raku pinnal valk, mida valdav enamik HI-viirustest ka­sutab rakku sisenemiseks. Inimesel on kaks koopiat (alleeli) CCR5-geeni, üks emalt ja teine isalt. Kui mõlemad geenialleelid on mutatsiooniga, osu­tub inimene HI-viiruse suhtes resis­tentseks.

Enamik CCR5 mutatsiooniga ini­mesi on siiski heterosügoodid, mis tähendab, et vaid üks geen kahest on mutatsiooniga. Need inimesed haiges­tuvad hiljem ja alluvad paremini ravi­le, kuid nad pole kaitstud HI-viirusse nakatumise eest.

2000. aastal avaldas grupp Ees­ti teadlasi uuringu, kus kirjutati esi­mest korda, et CCR5 mutatsiooniga geenialleeli esineb ligi 15 protsendil eestlastest. Uuringute põhjal saab järeldada, et umbes iga neljas-viies eest­lane kannab ühte mutatsiooniga geenialleeli ja umbes iga kolmekümnes peaks olema resistentne ehk HIVi eest kaitstud.

Seda, kas inimene on resistentne HIVi vastu, saab kindlaks teha üsna lihtsa DNA-testiga. Vastusevariante on kolm: resistentne, mutatsiooni kand­ja ja "tavaline". Tulemust, eriti kui resistentseks osutute, on muidugi tore teada, aga arvestades kõiki teisi haigu­si ja riske, pole HIV-resistentsetel in­diviididel põhjust oma seksuaalkäitu-mises turvalisuse osas mingeid järele­andmisi teha.

Sellise DNA-testi tegemist praegu keegi teenusena teadaolevalt ei paku.

CCR5 kasutamine HIV-vastases ravis on perspektiivne, kuna see mu­tatsioon ei tekita inimestele mingeid vaevusi. Erinevalt teistest ravimeeto­ditest oleks võimalik HIV-resistentse inimese luuüdi siirdamisega HIV-na-katunule ta täielikult terveks ravida.

Põhjus, miks me teame praegu vaid üht sellist ravijuhtumit, on selles, et luuüdi asendamine on riskantne ette­võtmine, mille eelduseks on ka doono­ri ja patsiendi koesobivus. Selleks oleks omakorda vaja võimalikult suurt and­mebaasi kõikide inimeste koesobivusnäitajatest, kel on mõlema CCR5-geeni mutatsioon. Võib-olla peaks Eesti Geenivaramu selle peale mõtlema?

HIVi vastu võitlemiseks uuritakse tänapäeval eri võimalusi, millest pers­pektiivikaimad tunduvad lähenemi­sed, kus geenmodifitseeritakse pat­siendi enda tüvirakke, et nendest arenenud immuunrakud oleksid HIV-resistentsed.

Seni aga on kõige turvalisem, muga­vam ja odavam end ise ennetavalt kaits­ta nii HIVi kui ka teiste nakkuste eest.

Oliver Meikar on doktorant Turu ülikoolis (molekulaarbiloogia), Triin Tammert on vabakutseline ajakirjanik.

Siiani tappev

inimese immuunpuudulikkuse viirus ehk HIV rün­dab valdavalt sugulisel teel või vere kaudu na­katunu keha immuunsüsteemi ja hävitab seda, muutes inimese kaitsetuks kõikide teiste infekt­sioonide ja muu hulgas ka vähi ees.

Lühend AIDS tähendab tõlkes "omandatud im­muunpuudulikkuse sündroomi". Aids on HiV-nak-kuse kõige hilisem faas ning lõpeb surmaga, kui õigel ajal ei alustata raviga.

Aktiivse kombineeritud raviga suudetakse täna­päeval Hi-viiruse laastavat mõju ohjata, aga pat­sient ei saa kunagi terveks, vaid jääb viirusekand­jaks ning peab leppima lühendatud eluea ja ravist tulenevate tüsistustega.

Surmav HiV-nakkus on muudetud eluagseks krooniliseks, aga kontrollitavaks haiguseks.

Eesti Ekspress

Oliver Meikar Triin Tammert

Loe edasi

Pealtnägija

25.04.2013

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=137944

Loe edasi

Haigus paneb proovile

24.04.2013

Haigus või mure leiab meid ikka sellisel hetkel, millal seda kõige vähem oodata oskame. Ega olekski õige südant ette valutada ning aina oodata, mil mõni häda tabab. Kui aga oleme haigusega silmitsi, siis tuleb sellega kuidagi hakkama saada ning võimalik, et ka püsivate elu-muutustega elama õppida.

Esialgu võib elukaaslase haigus emotsioonid ja senise elukorralduse päris pea peale pöörata. Kuidas kõigega toime tulla ja elada paarina nii täisväärtuslikult kui võimalik, sellel teemal aitab kaasa mõ­tiskleda pereterapeut Pille Murrik.

"Kui mõelda toimetuleku peale, siis suur osa sellest on emotsionaalne pool. Teine pool on see, mida haigus endaga kaasa toob ja kuidas nende mõjudega toime tulla," alustab pereterapeut. "Emotsionaalse poole pealt on esmalt tavaline kriisireaktsioon - šokk -, siis reaktsioonifaas, kus on kõikvõimalikud tunded, edasi tuleb kohanemine ja siis leppimine, mis tähendab muutustega toimetulekut ja eluga edasiminekut. Emotsionaalses pooles on kindlasti pal­ju muret, teadmatust, hirmu, abitust, kurbust, samuti viha ja süütundeid," räägib Pille Murrik.

"Haigusega toimetulek paarisuhtes oleneb hästi palju sellest, milline on suhte vundament, mis on ühised väär­tused ja missugused on senised suhtle­misviisid. Kui inimesed on harjunud as­jadest avatult rääkima, nad ei karda ol­la haavatavad ega näidata ja jagada tun­deid, siis on suurem tõenäosus, et nad saavad keerulises olukorras asjadest rääkida. Kui seda ei ole seni tehtud, siis võib see olla oluliselt raskem.

Kui ei tulda kriisiga toime, siis või­dakse kuskile faasi kinni jääda. Haiges­tumise korral võib juhtuda, et takerdu-takse viha- või süütunde faasi. Ilmselt oleneb ka, millega konkreetselt on tege­mist. Kui tegu on olukorraga, milles on mingisugune osa haigestujal endal, näi­teks HIV või alkoholiga seotud prob­leem, siis on suurem tõenäosus, et või­dakse vihasse kinni jääda. Või hakatak­se süüdistama ä la "Oleks sa mind kuul­da võtnud, siis poleks neid asju juhtu­nud"."

 

Oluline on, millele keskenduda

Inimesed on erinevad ning käituvad omamoodi ka siis, kui neid tabab tõsine tervisemure. Mõni võib tunda ennast süüdi hoolimata sellest, kas ta on haigu­se saamist kuidagi mõjutanud või mitte.

Teine võib muutuda tujukaks, tõmbuda endasse ja hakata suhtlemist vältima. Kolmas võib liialt partneri külge klam­merduda ja armukadetseda, soovides, et teine pool suunaks kogu oma tähele­panu ja aja temale. Kõigi nende tunnete­ga toimetulekus mängib suurt rolli see, missugune inimene oma olemuselt on.

"Haigestuja poole pealt oleneb palju enesehinnangust ja identiteedist ehk sellest, mis pilt tal iseendast on. Inime­sel, kes on endaga kontaktis ja teab oma väärtust, on suurem tõenäosus kriisi­olukorras toime tulla. Kui inimene ene­ses kahtleb ja tema enesehinnang on madal, siis olukorras, kus ta sõltub roh­kem teisest, kardab ta enam teist kaota­da," lausub Pille Murrik. "See on loomu­lik, et kõhklused ja kahtlused tekivad. Hea oleks, kui inimene suudaks mõelda sellisest vaatenurgast, et mis on see, mi­da ta saab mõjutada, ja mis ei ole tema mõjuväljas. Kas on mõtet tegeleda selle­ga, mida nagunii muuta ei saaja mis te­kitab stressi? Või peaks tegelema selle­ga, mida muuta saab? Me ei tea, kaua me elame, aga kuidas elada oma elu nii häs­ti kui võimalik?" soovitab terapeut en­dalt küsida.

Inimesed väärtustavad ennast liiga sageli selle kaudu, mida nad teevad, mit­te selle kaudu, kes nad on. Kui näiteks mees haigestub ning seetõttu saabuvad suured muutused, muu hulgas väheneb pere sissetulek, siis ta võib mõelda, et kellele teda vaja on, ta on perele koor­maks ja elul polegi enam mingisugust mõtet. "Selline suhtumine kindlasti ras­kendab olukorda," usub Pille Murrik. "Inimesel, kes on endaga heas kontaktis, on küll raske, aga ta vaatab ikkagi, kui­das selles olukorras toime tulla."

 

Tõsiasjadele on vaja näkku vaadata

Haige eest hoolitsemine nõuab pin­gutust ja aega ning on tihti emotsio­naalselt keeruline. See toob kaasa uusi kohustusi ja suurema vastutuse. "Toi­metulek on taas mõtlemise küsimus," leiab Pille Murrik. "Tunnetele peab ruu­mi jätma, kuid siis tuleks need kõrvale tõsta ja vaadata asjadele näkku. Tunne­te eest ei põgene kuhugi, need tuleb en­dast läbi lasta. Hea on, kui saab emot­sioone jagada ja rääkida oma muredest lähedasele inimesele. Tõsiasjadele näk­ku vaatamine tähendab seda, et tuleb selgeks teha, mida haigus kaasa toob."

Terapeut soovitab läbi mõelda, kui­das haigus elukorraldust mõjutab. Mida peab teisiti tegema? Kas sissetulek vä­heneb? Millest peab loobuma? Kui on vaja kellegi eest hoolitseda, kas saab siis sellel ajal tööl käia?

Muidugi võib ühel hetkel tunduda, et hoolitsemine käib üle jõu, kuid ei saa ka lahkuda, sest süümepiinad ja kohuse­tunne ei luba elukaaslast kaitsetu ja sõl­tuvana maha jätta. Mida siis oleks õige teha?

"Sellisel juhul võiks abi olla asja aru­tamisest professionaaliga, et saaks ene­ses suuremat selgust, missuguseid vali­kuid teha," arvab Pille Murrik. "Tihtipea­le on inimene ummikus ja ei näe oma võimalusi. Vahel ei peagi midagi drastili­selt muutma, juba väikesed ümberkor­raldused annavad hingamisruumi ja vei­di oma elu. Tuleb endale aru anda, mida sa ise vajad selleks, et jaksaksid hoolit­seda ja teha neid asju, mida on tarvis.

Oluline on ka sotsiaalne võrgustik pere ümber: kes on need lähedased, kel­lele saab toetuda ja kelle abi kasutada, ning kas ollakse valmis küsima toetust kohalikust omavalitsusest. Meil on pal­ju suhtumist, et iga hinna eest peab ise hakkama saama, ja abi ei taheta küsida. Sellised vaated teevad kõik olukorrad raskemaks," selgitab terapeut.

 

Toimetulekuviisid on erinevad

Mõned inimesed tunnevad ennast pa­remini, kui viivad end kurssi haiguse iseärasustega. Nad teevad endale põhja­likult selgeks kõik pisiasjad, mis haigu­sega kaasneda võivad, ja uurivad, kuidas käituda siis, kui tervis ootamatult halve­neb. Mõnele tundub, et selline asi käib üle jõu, ja ta püüab elada päev korraga.

"Inimesed ja toimetulekuviisid või­vad olla erinevad. On neid, kes saavad paremini hakkama siis, kui teevad enda­le selgeks, mis on kõige hullem, mis võib juhtuda. See tähendab nende võimaluste tunnistamist ja valmisolekut, mitte lak­kamatult nende asjade pärast muretse­mist. Muretsemisest ei ole kellelegi abi. Kuid on ka neid, kes asjadele näkku vaa­dates ei suuda muretsemist lõpetada. Niisugused inimesed ütlevad vahel, et nad ei tahagi rohkem teada. Võtavad sammu korraga ja elavad hetkes, mis on praegu, ega juurdle tulevaste probleemi­de üle," tunnistab Pille Murrik.

"Meil on levinud mõte, et näiteks vähk tähendabki lõppu, aga see ei pruugi nii olla. Pigem võivad inimesed meeletu mu­retsemisega endale halba teha. Medit­siinisüsteemis on samuti psühholoogi ja nõustamise teenused olemas ja on erinevaid võimalusi, mida kasutada."

Paljud haigused nõuavad elu ümber­korraldamist, kasvõi menüüd või režii-mi. Kuidas sellega hakkama saada ja haigele toeks olla?

"Siin on küll abiks see, kui pereliik­med samuti muutustega kaasa tulevad. Kui näiteks alkohoolik loobub alkoho­list, siis kahtlemata on tal seda kergem teha, kui terves peres sellest loobutakse. Selleks ei saa kohustada, aga kui teised on valmis muutusteks, toetab see haiget. See on ka prioriteetide määratlemine: mis mille üles kaalub ja mis on pikemas perspektiivis tähtsam. Kas hetkemugavus või tervis ja see, et inimene oleks võimalikult kaua meie kõrval."

 

Inimene on midagi enamat kui keha

Seksuaalelu on paarisuhte osa, aga terviseprobleemide tõttu võib see mõni­kord sügavalt kannatada. Mõne haiguse algfaasis ei suudagi inimene seksist mõelda ega soovi füüsilist kontakti. Aga kui olukord stabiliseerub ja seksuaalsuhe on jälle võimalik, siis ei tohiks seda osa elust lasta kaotsi minna. "Sellega, millest inimesed suudavad rääkida, tullakse toime. Nende asjadega, millest rääkida ei suudeta, võib probleeme tekkida. Kindlasti puudutab see seksuaalelu hästi mitmes mõttes," usub nõustaja. "Inimesel võib-olla kaob ära tahe, teine pool kardab pealetükkiv olla, paljude haiguste korral võib seksuaalfunktsioon nõrgeneda. Võib ka juhtuda, et seksuaalakt sellisel kujul, nagu see seni on olnud, osutub võimatuks. Siis ongi tähtis see, kuidas oma hirmudest ja muredest rääkida," kinnitab nõustaja. "Oluline on, et haige tunneb, et te­mast hoolitakse, teda mõistetakse ja väärtustatakse ning ta on sama kallis ja tähtis nagu varem. Teine pool on enese­hinnang. Kui see on korras ja inimene teab, kes ta on, siis on ta midagi enamat kui ta keha. Aga kui see, mis ta endast mõtleb, on olnud seotud väga palju väli­se ilu ja väljanägemisega, siis on jälle raskem toime tulla," lausub Pille Murrik. Füüsilised muutused mõne õnnetuse või operatsiooni tagajärjel võivad põhjusta­da ränki üleelamisi. See, et inimene tun­neks end ikkagi atraktiivse ja väärilise kaaslasena, on lõppkokkuvõttes kinni mõtetes ja suhtlemises. Terve partneri hooleks jääb oma kaaslast julgustada ja olla talle toeks. Toetada saab kogu iga­päevase käitumisega, sugugi mitte ai­nult sellega, mida voodis tehakse.

"Näiteks kui naisel on eemaldatud emakas või olnud rinnaoperatsioon, siis ta võib tunda, et pole enam naine. Häbeneb ja hakkab tõrjuma. Kui mees samuti kardab, siis tekivadki raskused. Seks ei ole ju lihtsalt seksuaalakt. Sek­suaalsus on midagi palju enamat ja lä­hedust saavad kaaslased teineteisele ik­kagi pakkuda. Paljudel juhtudel tõmbu­takse hirmude tõttu eemale ja nii jää­dakse ka lähedusest ilma. Kui aga lähe­dust siiski säilitada, siis võidakse avas­tada hoopis uued viisid, kuidas saada naudingut," annab terapeut lootust.

 

Tähtis on paarivaheline side

Loomulikult on lihtsam leppida tervisemurega, mille kohta on teada, et para­nemine võtab küll aega, aga see juhtub -näiteks kui mõne õnnetuse tagajärjel on üks partneritest pikemaks ajaks voodirežiimile määratud, aga tuleviku­perspektiiv on positiivne. Kui kaaslasel avastatakse hilises staadiumis kasvaja, siis on leppimine ja hakkama saamine kindlasti teisest mastist.

Samuti mängib rolli see, kas paar on koos elanud juba pikemat aega või al­les oma elu ehitamist alustanud. "Seits­mekümneselt on enamik elust seljata­ga ja eespool vähem ootamas. Siis aitab toime tulla see, kui möödunud ajast on ilusad mälestused. Sellele saab toetu­da," märgib terapeut. "Kui oled noor, on suur osa elust alles ees ja seljataga väga vähe. Sel juhul oleneb palju sel­lest, kui tugev on side inimeste vahel ja mille pinnal nad on kokku läinud. Kui see on sügav side, siis tullakse kerge­mini toime. Kui valik on olnud pinna­pealne, näiteks mees on valinud naise sellepärast, et ta on piltilus, ja juhtub midagi, mis moonutab naise välimust, siis on tulemuseks krahh. Või kui nai­ne on mehe valinud raha ja rikkuse pä­rast ning mees varanduse kaotab, siis mis peaks neid koos hoidma?" arutleb terapeut.

"Haiguse tõttu peab võib-olla loobu­ma ka senistest unistustest või kujutlus­test. Seegi on omamoodi leinareakt-sioon, kui midagi sellist, millest oleme unistanud, ei ole määratud täituma. Peab ehitama elust uue pildi. Kui ei tea, milline on prognoos, ja ei tea, kauaks on teist inimest kõrval, siis ei saagi väga pi­kaaegset pilti luua. Abielludes töötatak­se, et ollakse koos nii heas kui ka halvas. See on ju hästi sisuline: kui ma olen va­linud sinu, siis ma jagan sinuga oma elu, on ta siis hästi või halvasti."

 

Lootus jääb

Kui lähedane inimene põeb rasket haigust, siis kerkivad paratamatult esi­le mitmesugused hirmud. Tekib hirm üksijäämise, teadmatuse, tuleviku ees -mis saab siis, kui teine sureb?

Pille Murrik usub, et mõlema hinge­rahu on suurem, kui nendest asjadest saab rääkida. "On küll mure ja hirm, aga on ka lootus. Mingil hetkel võib-olla peab leppima sellega, et lõpp tuleb ja kaotatakse kallis inimene, aga peaks mõtlema, mida saab veel seni teha, kui ollakse mõlemad olemas. Oluline on see, kui saab teineteisele öelda häid as­ju ja väljendada seda, mille eest tänuli­kud ollakse. See on kindlasti hästi raske ja eeldab mõlema poole valmisolekut ning suutlikkust oma tundeid taluda ja nendega toime tulla. Kõik inimesed, ei suuda tunnetest rääkida, aga kui mõle­mad on seda valmis tegema, siis on see võimalik."

Merilin Piirsalu

Kodutohter

Loe edasi

Pealtnägija

23.04.2013

http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=XB6_cX0dHOo

Saates 24. aprillil!

Mainekal tervisekeskusel pettusekahtlus

Selle kolmapäeva Pealtnägija käsitleb kahtlust, et mainekas tervisekeskuses riisuti HIV-positiivsete ja uimastisõltlaste taastusraviks mõeldud raha. Kas tõesti raviti euroraha eest olematuid patsiente, küsib Pealtnägija kolmapäeval kell 20.05.

Loe edasi

HIV-kiirtestimine Kohtla-Järvel

23.04.2013

374409_485422461523220_1531092419_n

24.04.2013 viib Eesti HIV-positiivsete Võrgustik koostöös Tervise Arengu Instituudi (www.tai.ee) ja AIDS Healthcare Foundationiga (www.aidshealth.org) läbi HIV-kiirtestimise Kohtla-Järvel, sotsiaalmajades, aadressil Põhja allee 9 ja Järveküla tee 17.

Loe edasi

Kersti Nigesen: Sallivus oleks Eestis justkui ülim väärtus, mis kõlab üle teiste väärtuste ja vooruste

22.04.2013

Viimasel ajal on Eesti avalikkuses väga palju räägitud sallivusest. Sallivusest oleks justkui saanud ülim väärtus, mis prevaleerib kõigi teiste väärtuste ja vooruste üle.

Samal ajal on sallivuse mõiste ümber defineeritud, kitsendades seda vaid teatud ühiskonnagruppidele. Selgub, et suhtumise põhjal samasooliste abieluõigusesse võib jagada inimesed headeks ja halbadeks, õigeteks ja valedeks. Olemegi jõudnud monokroomse maailmapildini – olukord, mida on alati eelistanud ka diktatuursed režiimid.

Rünnak traditsioonilise perekonna kaitsjate vastu ei toimu ainult ajakirjanduses ja ideede tasandil, vaid sekkutakse ka reaalselt inimeste ellu: seksuaalvähemuste ühendused on avaldanud survet, et konservatiivse maailmavaate eest seisjad ei tohiks töötada koolis, ülikoolis ja rahvusringhäälingus. Löögi alla on sattunud ka kristlikule väärtussüsteemile tuginev Vanalinna Hariduskolleegium kui vaenuriskiga kool. LGBT ühingu esindajad on väljendanud haridusametile oma muret koolis õppivate homo- ja biseksuaalsete õpilaste võimaliku kiusamise pärast. Sooviksin sellele süüdistusele avalikult vastata.

Alustama peaks inimeste õigusest maailmavaatelisele positsioonile (PS §40), aga et mitte jääda süüdistuste ja ettekujutuste tasandile, oleks hea siduda probleem reaalsusega. Maailmavaate alaseid uuringuid on küll vähe, aga mõned siiski on.

Tundub, nagu oleks maailmavaatelise positsiooni omamine iseenesest vaenu allikaks. Ometi näitavad nii kogemused koolis kui ka uuringud vastupidist.

2008. aastal viidi läbi rahvusvaheline REDCo kvantitatiivuuring 14-16-aastaste noorte suhtumistest religiooni ja religioossesse mitmekesisusse. Uuringus osalesid paljud Eesti koolid, nende seas ka VHK. Vastustest küsimusele religiooni olulisuse kohta ilmnes ootuspäraselt, et riikide vahel on üsna suured erinevused. Keskmisest olulisem on religioon Inglise, Hollandi, Saksa ja Hispaania noorte jaoks, kõige vähem oluline selle uuringu järgi Norra ja Eesti noortele.

Igal maal on oma keeruline taust ja ajalooliselt kujunenud vastasseisud maailmavaatelistes positsioonides, kuid uuringust joonistub siiski välja, et just sekulariseerunud riikides usuvad noored, et oma usu ilmutamine võiks kaasa tuua nende tagakiusamise. Samuti peavad mittereligioossed noored religioosseid inimesi sallimatuteks. Maades, kus religioossust peetakse noorte seas omasemaks, see seos nii teravalt ei avaldu.

Usk kui vaenu allikas on sekulariseerunud ühiskonnas kujunemas müüdiks, mida taustsüsteemist ilma jäänud noored interioriseerivad. Kuid rahvusvahelisest uuringust ilmneb, et end religioosselt määratlenud noored, kellele usk annab kindlustunde ja elu mõtestatus lootuse tulevikule, on sallivamad ka teiste vastu.

Võrreldes Eesti keskmisega (uuringus osalenud koolide põhjal) on VHK-s veidi enam usulise taustaga õpilasi, nende kuuluvustunne on pisut kõrgem ja teadlikum (ka ateismi osas).

Öeldakse, et puud tuntakse tema viljadest, ja nii võin ka oma veerand sajandi pikkuse koolikogemuse põhjal kinnitada, et püsivas, armastusel ja truudusel rajatud perekonnas, kus elu käsitletakse pühana, kasvavad reeglina üles julged, elujaatavad, hoolivad, ennast ja teisi väärtustavad, vastutustundlikud noored inimesed. Koolil on suhteliselt kerge olla sellisele perele partneriks.

Paraku ei kulge elu enamasti ideaalide kohaselt. Ka heast tahtest hoolimata võidakse sattuda sundolukorda. Just siis, kui inimene üksi jäädes oleks kaitsetu, on oluline, et abi pakuks toimiv kogukond. Keegi ei tea, millised raskused ja mis momendil kedagi võivad tabada. Olen pea veerandsada aastat püüdnud aidata erinevatel peredel leida oma laste üleskasvatamiseks parim tee nii, et igal lapse eripära arvestataks, ja lootes, et läbi hariduse loome neile tuleviku väljavaated. Vanalinna Hariduskolleegiumis on säilinud personaalsed suhted, mis välistavad enda käsitlemise teenindajana. Ühiselt on otsitud lahendusi nii erivajadusega lastega perede toetamiseks, õpilaskodu korraldamiseks kui ka noortele emadele tuleviku loomiseks.

Selle aja jooksul on paratamatult elu viinud kokku väga erinevate olukordadega – ka sellistega, kus ilmneb, et tegemist on ebatraditsioonilise peresuhte ja orientatsiooniga. Kristlastena pole meil teist võimalust kui austada ja aktsepteerida iga inimest. Igaühel võib probleeme olla, aga hinnatakse meid mitte probleemide, vaid nende sügavalt inimlike kvaliteetide tõttu, mis meis samuti olemas on. Samal ajal: see, et me inimesi respekteerime ja ka aidata püüame, ei tähenda, et me kõiki nähtusi põhimõtteliselt õigeks peaks.

VHK väärtushinnangud on kujunenud, selgeks räägitud ja avalikustatud koostöös vanematega. See annab võimaluse vanematele kui esmastele kasvatajatele teadlikult kooliga liituda. Igas tutvusvestluses püütakse kokku viia vanemate ootused ja kooli võimalused. Varjatud väärtushinnangute alusel laste kasvatamine oleks vanemate petmine.

Olukorras, kus pere ülalpidamiseks (eriti pidades silmas normaalseks peetavat elatustaset) tuleb töötada mõlemal vanemal, tihti puhkepäevadeta ja kaugel eemal kodust, ei ole lastel kerge kasvada. Selles olukorras eeldab peresidemete hoidmine üsna suurt teadlikkust. Puhkusereisid igapäevast murede ja rõõmude jagamist ei asenda. Üksindust tundvad lapsed (ja vanemad) otsivad kaaslasi virtuaalmaailmas ja lõbustusasutustes. Kui vanematel pole enam ideaale, mis toidaks tahet, siis võidab tarbimine (loosungite järgi majandus). Nende tendentsidega nõustumine ohustab meie püsimist rahvana, kool aga kaotab neis tingimustes üha rohkem peresid, kellele partneriks olla.

Tarbimismaailma veskid kujundavad osavalt arusaama paratamatusest: pereajakiri ei püsita enam küsimust, KAS abielu lahutada, vaid ainult MILLAL lahutada; HIV-viirusest hoidumiseks on ainus võimalus kasutada kondoome (truudus on naeruvääristatud); haridusamet on sunnitud jagama koolidele brošüüre, mis kutsuvad lapsi üles selgitama välja oma seksuaalseid eelistusi jne. Turumaailmas on nauding raha ja nii haarab ta noored oma tärkava seksuaalsusega reklaami- ja meelelahutusmaailma meelevalda. Noorele selgitatakse, et elu ongi seks ning inimesel pole muud võimalust kui järgida enesekeskselt n-ö loomulikke (= loomalikke) instinkte. Aga pärast aastaid vaid isiklikele naudingutele elatud elu saabub paratamatult aeg, kui inimene enam kulutada ei jõua, ja ainus, mis jääb, on mahajäetus vanaduses, mis hingeahastuses tekitab nõudluse halastussurma järele.

Perekonna probleem ei ole pelgalt õiguslik küsimus. Perekond on normaalsel juhul igaühe jaoks olemusliku, elu mõtestava tähendusega. Iga perekonda puudutav küsimus kipub toimima isiklikuna ja perekonna hoolimatu käsitlemine võib inimesi haavata. Kindlasti aga saavad kannatada lapsed. Pluralistliku ühiskonna subkultuurides on saanud muude arusaamade kõrval ka perekond tavapärasest erineva sisu. See on muutnud ühe osa laste elu kardinaalselt. Kui eristujatel õnnestub oma vaatenurk üldtunnustatud normina määratleda (sest seadused kujundavad norme), muutub põlvkonna elu ja rahva saatus.

Traditsioonilises käsitluses on seksuaalsus seotud armastuse ja kõlblusega. Kõlbluses on fikseeritud põlvkonnalt põlvkonnale edasi antavad kvaliteedid, mille järgimine on aidanud hoida inimlikkust ja kujundada südametunnistust. Kõlblus käsitleb inimestevahelisi suhteid impersonaalselt. See annab võimaluse arutelda kõlbluse üle piinlikkust tundmata.

Armastuse teid on aga alati peetud ettearvamatuteks. Armastuses seondub kirgastumine kannatusega, ta annab inimesele suuruse seada armastatu heaolu oma naudingutest ettepoole. Armastus vajab kaitset ja selle üle ei saa teha otsuseid teised.

Lastele saab ja peab õpetama kõlblust. Oma teed käia armastuses tuleb neil aga ise.

On tavapärane, et perekonna ja seksuaalsusega seotud teemade käsitlemisest püüab tavainimene avalikkuses hoiduda. Eraelu ja eriti intiimelu peetakse üldjuhul privaatseks. Selle tõttu on ootuspärane, et suurem osa traditsiooniliste väärtuste hoidjaid vaikivad. Valjuhäälselt oma seksuaalelu eripärast rääkima on enamasti nõus need, kes on traditsioonilisest lähenemisest loobunud. Ja kuigi uuendajaid ei pruugigi olla palju, siis häbelikult vaikiva kogukonna taustal kõlab nende hääl tõenäoliselt tugevamana, kui see tegelikult on.

Nii survestatakse õpetajaid juba praegu minema koolitustele, kus selgitakse, et inimeste jagamine kaheks soopooleks on sotsiaalne konstruktsioon ja diskrimineeriv igand. Pragmaatiline seksuaalsusekäsitlus sünnitab sooneutraalses keskkonnas naudingu otsimiseks palju erinevaid vorme.

Ometi on ka neil, kes oma veendumuste põhjal soovivad oma laste kõlblust hoida, põhiseaduslik õigus kasvatada oma lapsi nii, et lapsed oleks kaitstud ja neid ei agiteeritaks vanemate selja taga rikkuma kõlblusnorme, millest vanemad lugu peavad. Nii nagu me ei pea võimalikuks solvata last, kellel on kaks ema, ei tohi ka halvustada last, kes kasvab traditsioonilisi kõlblusnorme austades, ega väärastada tema kasvukeskkonda.

Kampaaniad stiilis „erinevus rikastab“ kasutavad ära erivajadustega inimesi, pannes piltlikult öeldes ühte patta liikumispuudega inimese ja transvestiidi. On tõsi, et meil kõigil on erinevusi, kuid sama tõsi on ka see, et sugugi iga erinevus ei tee meid rikkamaks. VHK-s õppivat nelja pimedat õpilast armastavad ja hindavad väga nii kaaslased kui ka õpetajad, sellest hoolimata oleksid nad arvatavasti meelsasti nõus loobuma oma eripärast olla pime. Kõik nad on muusikaliselt andekad, alandav oleks neile teha hinnaalandust, saates neid näiteks vaid pimedatele mõeldud klaverikonkurssidele. Oma elurõõmu, huumorimeele ja tulevikulootustega on nad tihti toeks hättasattunud kaaslastelegi, aga mitte selle tõttu, et nad on pimedad, vaid kuna nad elavad mõtestatud elu, milles on ka ideaalid, mille poole püüelda. Nende kordumatu isiksus on see eripära, mille tõttu neid armastakse.

Ratastoolis olev laps ei pea olema õnnelik oma puude tõttu, aga tema unistuseks võib olla saada riigijuhiks (mis enamusele kättesaamatu) ja seda ei tohi talt ära võtta. Võltskaastundlikkus ei loo armastust, vaid alandust.

Nii ka need lapsed, kel tõesti on sooidentiteedi (mitte kõlbluse) probleemid, on enamasti milleski väga andekad, loomingulised ja tundlikud. Kui nad on küllalt peenetundelised, et ka teistega arvestada, ja nad leiavad keskkonna, kus oma andeid arendada ja rakendada, pälvivad nad reeglina austuse ja armastuse. Nad ei vaja mingit eri regulatsiooni, nii nagu üldjuhul pole ka teisi vaja nende eest kaitsta.

Arukus ja vastutustundlikkus (mis on lõpuks kasvatusülesandeks) aitavad inimestel vaos hoida oma nõrkusi (kellel neid poleks).

Lõpetuseks tahaksin meenutada Romain Gary romaani „Elu alles ees“. Seal kujutatakse elu läbi väikese araabia poisi silmade, kes kasvab üles illegaalses lastekodus, mille juudi soost kupeldaja on loonud orvuks jäänud prostituutide lastele. Ka kõige karmimas keskkonnas, transvestiitide ja prostituutide keskel, on säilinud armastus ja lootus tänu vaevu aimatavatele ideaalidele, mille eredaimaks näiteks on see, et juudi mutt saadab araabia poisikese hoolimata vaesusest regulaarselt mulla juurde, et ta ei kaotaks sidet oma juurtega…

Eluteed ei kulge käändudeta. Viimasel ajal on korduvalt meenutatud Jeesuse sõnu abielurikkunud naise kohta: „See, kes on patuta, visaku esimene kivi“. Aga kui selgus, et kiviviskajaid polnud, ütles ta naisele: „Mine ja ära enam patusta.“

Kersti Nigesen, Vanalinna Hariduskolleegiumi direktor

Kersti Nigesen

Telli Eesti Päevalehe digileht http://www.digilehed.ee
Telli Eesti Päevalehe paberleht http://www.tellimine.ee/eesti-paevaleht

Loe edasi

Pärnumaa elanikud ei oska HI-viirust karta

19.04.2013

Terviseameti nakkushaiguste lehel kajastatud statistika põhjal jääb mulje, nagu oleks Pärnu maakonnas üksikuid HI-viiruse kandjaid, kuna kuust kuusse ei diagnoosita siin nakkust mitte kellelgi.

Näiteks on 12. aprilli seisuga registreeritud tänavu Pärnumaal kõigest üks uus viirusekandja. Isegi kogu eelmise aasta jooksul diagnoositi HI-viirus maakonnas vaid ühel juhul, samal ajal kui Eesti peale kokku avastati see 315 inimesel.

Nende arvude põhjal näikse nõnda, nagu käiks nakkus Pärnumaast kauge kaarega mööda. Eesti väiksust ja inimeste mobiilsust arvestades on seda muidugi raske uskuda.

“Statistikat vaadates võiks tõesti arvata, et Pärnumaal on HI-viiruse kandjaid väga vähe,” tõdes Pärnu haigla sisehaigustekliiniku nakkuskabineti õde Riin Õitspuu. “Naiivne oleks aga mõelda, et kõik Eesti HIV-positiivsed inimesed elavad ainult Tallinnas ja Ida-Virumaal, nagu statistikast järeldub.”

Adekvaatsema pildi olukorrast saab anda ainult aktiivsem testimine. Paraku pole Pärnu linna ega maakonna elanikud just ülemäära varmad seda tegema.

Anonüümne aidsikabinet

Näiteks Pärnu päeval spordihallis, kus sai õdede ja nõustajate juures oma tervisenäitajaid kontrollida, moodustusid EKG, veresuhkru ja vererõhu ning kolesterooli mõõtmiseks lausa järjekorrad, ent sirmi taha HIV-testi tegema minna tihkasid üksikud.

Muidugi ei peegelda üks üritus täit tõde, ent mingi pildi annab siiski.

Õitspuu kogemuse põhjal ei olegi spordi- ja pereüritused tavaliselt need kohad, kus inimene ennast testiks.

“Ürituse suund on siis teine,” märkis ta.

Küll on Tallinnas ja Ida-Virumaal avalikel sündmustel testimine võrdlemisi igapäevane ja eks kajastu aktiivsus statistikaski.

Pärnu haigla anonüümne aidsinõustamiskabinetki on käinud väljas pea kõikidel kutsutud üritustel, kus testimiseks sobivad tingimused.

Ehkki iga väljasõiduga kaasneb teadmatus, kui palju ja kas üldse testitegijaid tuleb, pole seni ükski käik lõppenud nulliga – ikka leidub keegi, kes on eksprompt valmis testi ära tegema. Olgu kas või paljast uudishimust ajendatuna.

“Nagu mõnegi jutust on selgunud, pole ta varem testimisele mõelnud, aga pärast kiirtesti on inimesel hing rahul ja ta on tunduvalt teadlikum nii viirusest kui meie kabineti tööst,” sõnas Õitspuu, kelle töö üks olulisemaid eesmärke testimise kõrval ongi anonüümse aidsikabineti tegevuse tutvustamine.

Siia võetakse tee ette enamasti siis, kui on olnud (juhuslik) kaitsmata vahekord või kui kondoom on mingil põhjusel vahekorra ajal purunenud. Kabinetti külastavad süstivad narkomaanid ning needki, kes põhimõtteliselt ei arva midagi kondoomi kasutamisest ega pea seda vajalikuks.

Nii uimastisõltlaste kui kondoomi mittekasutajate seas on Pärnus kujunenud isegi kindlad püsikliendid, kes käivad testimas rohkem kui korra aastas.

Olgu testimise põhjused millised tahes, anonüümses aidsikabinetis ei arvustata kedagi, küll tunnustatakse otsust test ära teha.

Tuleku eest kiidetakse

Testijate keskmine vanus jääb Pärnus 20–40 aasta vahele. Noorimad, keda anonüümses aidsikabinetis vastu võetakse (ka üksi ilma vanemateta), on 16aastased.

Naiste ja meeste vahel märgatavat aktiivsuse vahet ei ole Õitspuu täheldanud ja kuna kuude lõikes käiakse testimas erinevalt, ei saa selle põhjal üldistusi teha.

“Küll võib öelda seda, et alati kui meedias on juttu HI-viirusest ja selle levikust, korraks testijate arv suureneb ja see on ainult tervitatav,” märkis ta.

Pole ilmselt liiast korrata fakti, et HI-viirus pole enam ammu ainult süstivate sõltlaste probleem: aina enam ja enam ringleb viirus tavaliste inimeste hulgas. Sellegipoolest pole nii-öelda “tavaline inimene” Pärnu anonüümse aidsikabineti põhiklient. Veel.

“Kui kas või korra on peast testimõte läbi käinud, peaks kindlasti oma tervist kontrollima,” julgustas Õitspuu.

Ta mõistab väga hästi, kui suurt eneseületust see samm inimeselt nõuab. Ehkki aidsikabinet asub haiglas võrdlemisi varjatud kohas – uksel ei kriiska silmatorkavad sildid ega hüppa näkku sõna “AIDS”, kammitseb paljusid hirm jääda mõnele tuttavale vahele.

Samas ei pea kabinetti aega kinni panema ega andma oma tulekust teada registratuuris, kuna HI-viiruse testi tegemine on tasuta.

Kaks eri võimalust

Põhimõtteliselt on HI-viiruse test võrreldav kõigi teiste vereanalüüsidega. Ainus vahe on, et testimisele eelneb nõustamine. “Kui inimene soovib rääkida, siis kuulan, kui esitab küsimusi, siis vastan, ja kui tajun, et tal on pigem soov test ruttu kaelast ära saada, siis piirdun esmase informatsiooni andmisega,” püüab Õitspuu tulijate ootustele igati vastu tulla.

Kiirtestiga, mille jaoks võetakse verd näpuotsast, saab ühele poole minutitega. Veeniveretesti vastus, millega saab testida ka B- ja C-hepatiiti, võtab aega paar päeva, kuna analüüs läheb Pärnu haigla laborisse ja vastuse kuulmiseks peab inimene ise kohale tulema. Telefoni teel vastust ei anta ja kuna tegemist on anonüümse analüüsiga (iga testitegija saab koodi), peab aidsikabineti õde vastuse edastamiseks nägema inimest vahetult koos koodiga.

Kiirtest annab vastuse küll ruttu, ent oluline on teada, et viiruse peiteaeg on kolm kuud.

Test käib lihtsalt: kui lahusega segatud veri on läbi testrifiltri imbunud, valatakse peale sinakat tooni lahus. Kui sekund hiljem ilmub filtrile üks täpike, võib sajaprotsendilise kindlusega öelda, et inimene pole HI-viirusega kokku puutunud. Kui täppe on kaks, ei pruugi seegi veel viirust tähendada. Sellisel juhul on tegemist ebaselge vastusega ja tulem läheb edasi testimisele.

“Kui vastus on negatiivne, siis on ta seda kindlasti ja inimesel pole vaja muretseda,” rõhutas Õitspuu. ”Kui täppe on kaks, tehakse järgmisena veeniveretest ja kui seejärel tuleb laborist vastus, et viiruse antikehad on veres olemas, läheb vereproov Tallinna referentslaborisse, kus ei otsita enam antikehi, vaid viirust ennast.”

Alles sealt tulnud analüüsi järel saab panna diagnoosi – HIV-positiivne.

http://www.parnupostimees.ee

Loe edasi

Hakake vabatahtlikuks ?

Liituge uudiskirjaga