Eesti HIV-positiivsest narkomaanist sai Rootsis õnnelik pereisa

„Teadsin, et see on surmaotsus, kaua mul elada ei ole,“ kirjeldab Vjatšeslav Vias hetke, kui sai 23 aastat tagasi teada, et on nakatunud HIVi. Nüüd on tal naine ja kohe tulekul teine laps.

Kolm HIV-positiivset räägivad Maalehes oma loo, et inimestele südamele panna: testige end, sest nakatuda võib igaüks. HIV ei levi enam ammu ainult homoseksuaalide ja narkomaanide seas.

Eesti HIV-positiivsete võrgustik (EHPV) on HIV-iga elavate inimeste kogukonna organisatsioon.
www.ehpv.ee

Organisatsiooni direktor Latsin Alijev:
„HIV jääb Eestis tõsiseks väljakutseks nii tervishoiusüsteemile kui ka ühiskonnale. Viimaste aastate jooksul oleme kõik koos – riik, ametiasutused, organisatsioonid ja kogukonnad – teinud tohutu sammu edasi. Oleme suutnud olukorda muuta, päästa tuhandeid elusid ja anda lootust neile, kes olid selle juba kaotanud. See kogemus tõestab veenvalt, et ainult jätkusuutlik rahastamine, partnerlus ja usaldus suudavad tuua tõelisi ja mõõdetavaid tulemusi.

Sel aastal tähistab Eesti HIV-positiivsete võrgustik (EHPV) 20 tegutsemisaastat. Nende aastate jooksul ei ole me pelgalt ellu viinud kümneid projekte – me oleme saanud paigaks, kus inimesed leiavad tuge kõige raskematel hetkedel. Paljude meie klientide jaoks on EHPV keskused (Tallinnas, Narvas, Jõhvis, Tartus ja Pärnus) mitte ainult nõustamise ja abi koht, vaid ka ruum, kus neid kuulatakse, mõistetakse ja aktsepteeritakse. Me näeme, kuidas kogukondade osalus muudab konkreetsete inimeste elusid, ja just see annab meile jõudu edasi minna.

Eesti ees seisab oluline ülesanne – töötada välja HIVi ja C-hepatiidi strateegia aastateks 2026–2031. Me oleme sügavalt veendunud, et uus programm peab põhinema kogukondade juhtimisel, Maailma Terviseorganisatsiooni soovitustel ja kaasaegsetel teaduslikel saavutustel. Ilma selleta ei ole võimalik säilitada juba saavutatud edu ega liikuda edasi eesmärgi poole, mida jagab kogu maailm.

Sellega seoses pöördume teie poole palvega toetada:

• riikliku HIVi ja C-hepatiidi programmi täielikku rahastamist;
• kogukondade kaasamist strateegia 2026–2031 väljatöötamisse ja elluviimisse;
• juurdepääsu laiendamist kaasaegsetele ennetus- ja ravimeetoditele, sealhulgas PrEP-i ja PEP-i (enne ja pärast kokkupuudet toimiv profülaktika) ning uue põlvkonna pika toimeajaga süstitavatele HIV-ravimitele;
• testimise ja enesetestimise integreerimist kogukondade kaudu, kasutades koolitatud mittemeditsiinilisi nõustajaid, samuti vaimse tervise teemade senisest suuremat lõimimist HIV-teenustesse, sealhulgas programmidesse pagulaste ja migrantide jaoks.

Meie klientide jaoks ei ole riigi tugi lihtsalt programm. See on garantii, et nad ei jää üksi. Mõne jaoks tähendab see võimalust jätkata ravi, teise jaoks abi kriisist väljasaamiseks, kolmanda jaoks aga ainsat paika, kus neid võetakse vastu sellistena, nagu nad on. Ja just see teeb sellise toe väärtuse hindamatuks.

Me usume, et riigi toetuse ja kogukondade aktiivse osaluse abil suudab Eesti mitte ainult peatada AIDSi 2030. aastaks, vaid luua süsteemi, kus iga inimene tunneb end turvaliselt ega jää abita.

Meie jaoks ei ole see eesmärk abstraktne. See on inimeste lood, kes elavad tänu ühistele pingutustele. Need on emad, kes saavad täna kasvatada oma lapsi. Need on noored, kes on saanud võimaluse ehitada tulevikku. Need on eakad, kes on leidnud toetuse ja hoolivuse. See on meie ühine vastutus Eesti oleviku ja tuleviku ees.

Kirjutab maaleht oma artiklis