UNAIDS hoiatab: HIV-vastased meetmed on jõudnud „ohtlikku hetke“

UNAIDS hoiatab: HIV-vastased meetmed on jõudnud „ohtlikku hetke“

GENF, 12. juuni 2026 – Täna avaldatud UNAIDSi uus raport näitab, et välisrahastuse vähenemine, ulatuslikud rünnakud inimõiguste vastu, HIV ennetuse ning kogukondade pakutavate teenuste ebapiisav rahastamine ja madal prioriteetsus ähvardavad tühistada viimaste aastate saavutused AIDSi vastu võitlemisel.

„Pole mingit kahtlust, et tegemist on kõige tõsisema tagasilöögiga HIV-vastases tegevuses alates ajast, mil maailm ühendas jõud selle haigusega võitlemiseks,“ ütles UNAIDSi tegevdirektor Winnie Byanyima. „Rahastuse kärped koos kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ahenemise ja marginaliseeritud rühmade jätkuva kriminaliseerimisega on loonud kõige tõsisema kriisi, millega HIV-vastased programmid on kunagi silmitsi seisnud.“

Rahvusvahelise abi järsk vähenemine on avaldanud laastavat mõju madala sissetulekuga riikidele, kus HIV levimus on kõrge ja mis sõltuvad HIV-vastaste meetmete rakendamisel välisabist. 2025. aastal vähenes mitme riigi arenguabi kogumaht 23%, mis on suurim langus kogu vaatlusajaloo jooksul. HIV-programmid said sellest eriti tugevalt mõjutatud.

Aastatel 2024–2025 vähenes HIV-testimise programmide maht suure HIV-koormusega riikides 22%. Selle tulemusena ei pääse inimesed ravile ning viirus levib edasi. Mõnel juhul vähendati kondoomide hankimise rahastamist enam kui 90%. 62 riigis, mis esitasid UNAIDSile andmeid, vähenes oluliselt ka kokkupuute-eelse profülaktika (PrEP) kasutamine – see on HIV ennetamiseks mõeldud ravimite igapäevane tarvitamine. Aastatel 2024–2025 langes PrEP-i hõlmatus 38%.

HIV ennetust vähendatakse just ajal, mil maailm peaks seda märkimisväärselt laiendama, eriti arvestades uute pika toimeajaga ennetusravimite turule jõudmist. Ennetus on olnud alarahastatud juba varem: 2024. aastal moodustasid ennetusmeetmed vaid 11% kõigist HIV-valdkonna kulutustest. Nüüd vähenevad ka need piiratud investeeringud ning puuduvad märgid, et siseriiklik rahastus suudaks tekkinud puudujäägi katta.

HIV-vastased meetmed on olnud viimase 25 aasta jooksul üks ülemaailmse tervishoiu suurimaid edulugusid. AIDSiga seotud surmade arv vähenes 56% võrra – 1,3 miljonilt 2010. aastal 570 000-ni 2025. aastal. Uute HIV-nakkuste arv on alates 2010. aastast langenud 43%, jõudes 1,2 miljonini. Praegu saab ravi 32,1 miljonit inimest ehk 78% kõigist 40,9 miljonist HIV-iga elavast inimesest.

Need saavutused on siiski habraste alustega: peaaegu 9 miljonit inimest ei saa endiselt ravi. Välisrahastuse vähenemise tingimustes on ravile ligipääsu tagamisel saavutatud edusammud tõsises ohus. Näiteks Lääne- ja Kesk-Aafrika HIV-raviprogrammid sõltuvad ligikaudu 90% ulatuses välisrahastusest. Ilma rahvusvahelise toetuse säilitamise ja siseriiklike investeeringute suurendamiseta on suur oht ravikatkestusteks, mis toob kaasa suurema suremuse ja uute HIV-nakkuste kasvu.

Edusammud on endiselt väga ebaühtlased

Kuigi mõnes piirkonnas olukord paraneb, kasvab teistes uute HIV-nakkuste arv jätkuvalt. Alates 2010. aastast on uute HIV-juhtude arv suurenenud Ida-Euroopas ja Kesk-Aasias, Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas ning Ladina-Ameerikas. Lisaks nakatub Sahara-taguses Aafrikas igal nädalal HIV-i umbes 3000 teismelist tüdrukut ja noort naist. See on üks selgemaid märke sellest, et maailm ei suuda jõuda mõnede kõige haavatavamate elanikkonnarühmadeni.

Kogukondade juhitud organisatsioonid, kodanikuühiskonna organisatsioonid, HIV-iga elavate inimeste ühendused, noorteorganisatsioonid ja seksitöötajate organisatsioonid osutavad kõige tõhusamalt teenuseid HIV-iga elavatele ja epideemiast mõjutatud inimestele. Ometi ei peeta nende tööd piisavalt oluliseks ning paljud neist organisatsioonidest on ellujäämise piiril.

Need organisatsioonid tegutsevad eesliinil, pakkudes HIV ennetuse, ravi ja tugiteenuseid ning jõudes kuni 60%-ni oma kogukondade liikmetest, sealhulgas meesteni, kes seksivad meestega, seksitöötajateni, süstivaid narkootikume tarvitavate inimesteni ning nende seksuaalpartneriteni. Vaatamata sellele on nende rahastust järsult vähendatud ning siseriiklike vahendite märkimisväärset suurenemist ei ole näha.

Hiljutine uuring, milles osales 79 kogukondade juhitud organisatsiooni 47 riigist Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, Ladina-Ameerikas ja Aafrikas, näitas, et HIV-iga elavatele inimestele suunatud tugiteenuste maht on vähenenud 50%. Seksitöötajatele mõeldud teenuste maht on langenud 82% ja meestele, kes seksivad meestega, suunatud teenuste maht 85%. Samuti vähenevad soopõhist vägivalda kogenud inimeste tugiteenused. Kui kogukonnad jäävad rahastuseta, kaotavad kõik HIV-vastased meetmed oma ulatuse, usaldusväärsuse ja tõhususe.

Ohtlik tagasiminek inimõiguste valdkonnas

Raport osutab ka murettekitavale tagasiminekule inimõiguste kaitses. Esimest korda pärast seda, kui UNAIDS hakkas neid suundumusi jälgima, on marginaliseeritud rühmade kriminaliseerimine sagenemas.

2025. aastal kehtestasid veel kaks riiki samasooliste seksuaalsuhete eest kriminaalvastutuse ning 2026. aastal karmistas üks riik nende suhete eest ette nähtud karistusi. Kui inimesed kardavad vahistamist või diskrimineerimist, väldivad nad testimist ja arstiabi otsimist, mis võimaldab epideemial edasi levida.

„Haigused levivad kõige kiiremini seal, kus inimõigused on kõige nõrgemalt kaitstud,“ ütles Winnie Byanyima. „Inimõiguste valdkonna tagasiminek ja kodanikuühiskonna tegevusruumi ahenemine ei ole juhuslikud nähtused. Tegemist on teadliku poliitilise protsessiga, millel on reaalsed tagajärjed rahvatervisele ning mis põhjustab HIV-valdkonnas katastroofilisi tulemusi.“

Võimalused olukorra parandamiseks on siiski olemas

Raport näitab samas, et võimalused edasiminekuks ei ole kadunud. HIV-vastaste meetmete rahastamisel on siseriiklike vahendite osakaal kasvanud 28%-lt 2010. aastal 52%-ni 2024. aastal. Alates 2025. aasta jaanuarist on enam kui 54 riiki võtnud kohustuse suurendada siseriiklikku rahastust.

Samas seisavad paljud riigid silmitsi kiiresti süveneva võlakriisiga: 28 Aafrika riiki kulutavad võla teenindamisele rohkem raha kui tervishoiule. UNAIDS tervitab doonorite uusi rahastamiskohustusi, sealhulgas Ameerika Ühendriikide ja AIDSi, tuberkuloosi ning malaaria vastu võitlemise ülemaailmse fondi panust. Need loovad võimaluse arendada koos riikidega kaasrahastamist siseriiklike vahendite abil ning minna järk-järgult üle uutele rahastusmudelitele.

HIV-teenuste lõimimine ja innovatsioon

Paljutõotavaid tulemusi võib anda ka HIV-teenuste integreerimine laiematesse tervishoiusüsteemidesse. Veerandis 152 riigist on HIV-vastased meetmed juba lõimitud laiematesse tervishoiustrateegiatesse. Näiteks enam kui 80 riigis on emakakaelavähi ennetuse ja ravi teenused lisatud riiklikesse HIV-ravi juhenditesse.

Innovatsioon võib samuti aidata saavutada täiendavat edu. 2026. aasta märtsi lõpuks sai enam kui 6000 inimest viies Sahara-taguse Aafrika riigis HIV ennetamiseks pika toimeajaga ravimit lenakapaviiri. Siiski on vaja täiendavaid jõupingutusi, et jõuda 20 miljoni inimeseni, kes UNAIDSi hinnangul vajavad HIV ennetamiseks retroviirusevastaseid ravimeid.

Otsustavad aastad enne 2030. aastat

22.–23. juunil toimub ÜRO Peaassamblee kõrgetasemeline HIV/AIDSi teemaline kohtumine, kus riigid kogunevad vastu võtma uut HIVi käsitlevat poliitilist deklaratsiooni. See jääb viimaseks poliitiliseks deklaratsiooniks enne 2030. aastaks seatud tähtaega lõpetada AIDS kui rahvatervise oht.

Uus deklaratsioon sisaldab 2030. aastaks seatud eesmärke, mis tulenevad ülemaailmsest AIDSi-vastasest strateegiast. Nende hulka kuuluvad:

• 40 miljoni inimese tagamine retroviirusevastase raviga;
• 20 miljonile inimesele HIV ennetusravimite kättesaadavaks tegemine;
• kõigile inimestele stigma- ja diskrimineerimisvabade teenuste tagamine.

2030. aasta eesmärgid on endiselt saavutatavad. Nende täitmine võimaldaks ära hoida veel 3,2 miljonit uut HIV-nakkust. Selleks on vaja ühtsust ja järjepidevat pühendumust: riigid peavad võtma juhtrolli, rahvusvahelised partnerid neid toetama ning kogukonnad peavad olema kõigi meetmete keskmes.

„Me teame, kuidas AIDS lõpetada,“ ütles Winnie Byanyima. „Küsimus on nüüd poliitilises tahtes: kas me investeerime või taganeme? Kui järgime ülemaailmset AIDSi-vastast strateegiat ja ÜRO liikmesriigid võtavad vastu tugeva poliitilise deklaratsiooni, mis suunab HIV-vastast tegevust järgmise viie aasta jooksul, on meil endiselt võimalik lõpetada AIDS aastaks 2030. Kui me aga vajalikke samme ei astu, riskime aastakümnete pikkuse raske töö tulemuste kaotamisega.“