Pressiteade. Ülemaailmne HIV-vastane tegevus on pidurdunud ning epideemia taaspuhkemise oht kasvab

2025. aastal nakatus HIV-i veel 1,2 miljonit inimest ning 570 000 inimest suri AIDSiga seotud haigustesse, kuna maailm ei suutnud saavutada seatud ülemaailmseid eesmärke. Kui 2030. aastaks seatud sihte kiiresti ei täideta, võib aastaks 2030 lisanduda veel üle 3 miljoni uue HIV-nakkuse.

RIO DE JANEIRO / GENF, 27. juuli 2026 – UNAIDSi eriaruanne, mis avaldati Brasiilias Rio de Janeiros 27.–31. juulini 2026 toimuva 26. rahvusvahelise AIDSi konverentsi puhul, näitab, et rahvusvahelise rahastuse vähenemine ning HIV-i ennetus- ja kogukonnapõhiste teenuste kärped võivad viia HIV-epideemia uue hoogustumiseni.

Kuigi uute HIV-nakkuste ja AIDSiga seotud surmade arv on praegu madalaim enam kui viimase 30 aasta jooksul, on ülemaailmne HIV-vastane tegevus muutunud äärmiselt hapraks. AIDSi kui rahvatervise ohu lõpetamine aastaks 2030 on ohus, kui ei taastata ülemaailmset solidaarsust ega vähendata ebavõrdsust.

2025.  aastal nakatus HIV-i 1,2 miljonit inimest, kuid edasiminek on piirkonniti ebaühtlane. Samal aastal suurenes uute HIV-nakkuste arv kolmes maailma piirkonnas ja 21 riigis. Ligikaudu 9 miljonit 41 miljonist HIV-iga elavast inimesest ei saanud ravi ning peaaegu pooltel HIV-iga elavatest lastest puudus juurdepääs antiretroviirusravile. 2025. aastal suri AIDSiga seotud haigustesse üle poole miljoni inimese ehk 570 000 inimest.

Samas on ka positiivseid arenguid. Seitse riiki* on alates 2010. aastast vähendanud uute HIV-nakkuste arvu peaaegu 80% võrra ning 11 riiki on saavutanud ravi eesmärgid 95–95–95, mis näitab, et edu on võimalik saavutada.

Teadus ja innovatsioon pakuvad enneolematuid võimalusi. Maailm seisab HIV-i ennetuse läbimurde lävel – uued ennetusravimid pakuvad kaitset, mis läheneb vaktsiini tõhususele. Turule jõuavad igakuised ja kaks korda aastas manustatavad süstitavad ravimid ning lõppfaasis on ka igakuiselt võetavad tabletid. Arendamisel olevad lahendused on erakordsed, kuid peamiseks probleemiks on nende laialdane kättesaadavus ja võrdne ligipääs.

„Teaduslikud läbimurded annavad meile võimalused, millest varasemad põlvkonnad võisid ainult unistada,“ ütles UNAIDSi tegevdirektor Winnie Byanyima. „Kuid innovatsioon ilma ligipääsuta ei ole innovatsioon – see on ebaõiglus. Edu ei mõõdeta sellega, kas ravimid on olemas, vaid sellega, kas inimesed, kes neid vajavad, saavad neid kasutada ning kas need on neile taskukohased.“

Brasiilia on suurendanud vähemalt korra viimase aasta jooksul HIV-i ennetusravimeid kasutanud inimeste arvu 41% võrra. Ka Etioopia ja Uganda on astunud samme, et laiendada juurdepääsu ennetusravile riigisisese ja muu rahastuse abil. Lõuna-Aafrika Vabariik jätkab läbirääkimisi kaks korda aastas manustatava HIV-i ennetusravimi lenakapaviiri (lenacapavir) hinnakokkulepete üle.

Kuigi Brasiilia osales lenakapaviiri kliinilistes uuringutes, ei ole ravimi tootja Gilead andnud riigile vabatahtlikku litsentsi, mis võimaldaks ravimit soodsama hinnaga kasutada või võtta kasutusele geneerilisi alternatiive. Seetõttu kaalub Brasiilia sundlitsentsi rakendamist.

UNITAID, Ülemaailmne AIDSi, Tuberkuloosi ja Malaaria Vastu Võitlemise Fond (Global Fund) ning nende partnerid on ühendanud rahalised vahendid, et alustada lenakapaviiri laiemat kasutuselevõttu eesmärgiga jõuda 2028. aastaks 3 miljoni inimeseni. See on positiivne areng, kuid praegu jõuab ravim vaid mõne tuhande inimeseni ning selle mõju on endiselt väga piiratud.

UNAIDS hindab, et uute HIV-nakkuste tõhusaks ennetamiseks vajab umbes 20 miljonit inimest juurdepääsu antiretroviirusravimil põhinevatele ennetusmeetoditele.

Rahvusvaheline arenguabi (Official Development Assistance – ODA) on järsult vähenenud. 2025. aastal langes mitme doonorriigi arenguabi kokku 23%, mis on suurim langus kogu senise statistika jooksul. Märkimisväärne osa sellest puudutas ülemaailmseid terviseprogramme ning HIV-programmid said eriti tugeva löögi.

Paljud suure HIV-koormusega, suure võlakoormusega ja madala sissetulekuga Aafrika riigid sõltusid oma HIV-vastase tegevuse elluviimisel peaaegu täielikult rahvusvahelisest abist. Mitmes riigis moodustas rahvusvaheline abi üle 90% kogu HIV-programmide rahastamisest.

„Rahvusvahelisele abile toetumise ajastu on lõppenud,“ ütles UNAIDSi tegevdirektor Winnie Byanyima. „Riigid ei saa endale lubada ootamist ega tagasiminekut. Maailm peab kiiresti parandama rahvusvahelist finantssüsteemi ning kiirendama võlgade restruktureerimist, et valitsused saaksid investeerida sellesse, mis on kõige olulisem – inimeste tervisesse, haridusse ja tulevikku.“

Rahvusvaheline HIV-programmide rahastamine vähenes 2025. aastal enam kui 1,5 miljardi USA dollari võrra – 8,8 miljardilt USA dollarilt 2024. aastal 7,3 miljardi USA dollarini 2025. aastal. See tähendab 18-protsendilist langust ning on madalaim rahastustase peaaegu viimase kahekümne aasta jooksul.

HIV-i ennetusteenuseid rahastati suurel määral rahvusvaheliste vahendite kaudu. Näiteks Sahara-taguses Aafrikas pärines 80% ennetusprogrammide rahastamisest rahvusvahelisest abist. 2024. aastal said kogukonnapõhised organisatsioonid kuni veerandi kogu välisrahastusest, mis oli suunatud HIV-programmidele.

Uuringud näitavad, et mõnes riigis jõudsid kogukonnapõhised organisatsioonid elupäästvate teenustega 22% HIV-iga elavatest inimestest ning kuni 60% kõige haavatavamatest ja tõrjutumatest elanikkonnarühmadest.

Kui doonorite toetus väheneb ning seda ei asenda suuremad riigisisesed investeeringud, ähvardab HIV-i ennetus ning kogukondade juhitud teenuste osutamine täielikult kokku variseda.

Mõnes riigis on kondoomide rahastamist vähendatud enam kui 90%.

2026. aastal 47 riigis läbi viidud uuring näitas kogukonnapõhiste teenuste järsku vähenemist:

• kogukondlik toetus HIV-i ennetusravile ja raviteenustele vähenes 50%;
• geimeestele ja teistele meestele, kes seksivad meestega, suunatud teenused vähenesid 85%;
• seksitöötajatele mõeldud teenused vähenesid 82%;
• soopõhise vägivalla üleelanutele pakutavad teenused vähenesid 72%.

Inimõigused ja ülemaailmne HIV-vastane tegevus

Inimõigused on üha suurema surve all ning mitmes riigis on toimunud tagasiminek, sealhulgas naiste ja tüdrukute seksuaal- ja reproduktiivõiguste ning haavatavate elanikkonnarühmade õiguste kaitses.

Esimest korda pärast seda, kui UNAIDS on neid suundumusi jälginud, suurenes 2025. aastal marginaliseeritud elanikkonnarühmade kriminaliseerimine. Burkina Faso ja Niger kehtestasid samasooliste inimeste seksuaalsuhete kriminaliseerimise ning Senegal karmistas 2026. aastal samasooliste seksuaalsuhete eest ette nähtud karistusi.

2026. aastal:

• 168 riigis oli kriminaliseeritud seksitöö;
• 152 riigis oli kriminaliseeritud väikese koguse narkootikumide omamine;
• 66 riigis olid kriminaliseeritud samasooliste inimeste seksuaalsuhted;
• 14 riigis olid kriminaliseeritud transsoolised inimesed.

„AIDSi ei ole võimalik lõpetada, kui kriminaliseeritakse inimesed, kes elavad HIV-iga või kellel on suurim HIV-i nakatumise risk,“ ütles UNAIDSi tegevdirektor Winnie Byanyima. „Kui inimesed kardavad vahistamist, vägivalda või diskrimineerimist, hoiduvad nad HIV-teenuste kasutamisest. Inimõigused ei ole HIV-vastasest tegevusest eraldiseisev teema – need on selle edu eeltingimus.“

Hoolimata inimõiguste olukorra halvenemisest võtsid 149 ÜRO liikmesriiki 2026. aasta juunis vastu edumeelse HIVi ja AIDSi poliitilise deklaratsiooni, mis on kooskõlas UNAIDSi ülemaailmse AIDSi strateegiaga aastateks 2026–2031 ning selle 2030. aasta eesmärkidega.

2030. aasta peamised eesmärgid

Uued ülemaailmsed eesmärgid näevad ette, et aastaks 2030:

• 40 miljonit inimest saavad elupäästvat antiretroviirusravi;
• 20 miljonit inimest saavad juurdepääsu antiretroviirusravimil põhinevatele HIV-i ennetusmeetmetele;
• vähem kui 10% HIV-iga elavatest või HIV-i nakatumise ohus olevatest inimestest kogeb stigmat ja diskrimineerimist;
• vähem kui 10% naistest, tüdrukutest ning HIV-iga elavatest või HIV-i nakatumise ohus olevatest inimestest kogeb soolist ebavõrdsust või vägivalda;
• vähem kui 10% riikidest säilitab karistavad seadused või poliitikad, mis piiravad juurdepääsu HIV-teenustele.

Kui need eesmärgid täielikult saavutatakse, on võimalik aastaks 2030 ära hoida veel ligikaudu 3,2 miljonit uut HIV-nakkust ning 1,3 miljonit AIDSiga seotud surmajuhtumit.

„Hoolimata suurtest väljakutsetest on AIDSi lõpetamine endiselt saavutatav,“ ütles Winnie Byanyima. „AIDS 2026 konverentsil kutsub UNAIDS kõiki partnereid ja valitsusi üles taas koondama jõud ning tegutsema ühiselt, et saavutada poliitilises deklaratsioonis seatud ambitsioonikad eesmärgid. Selleks on vaja uut solidaarsust, jätkusuutlikku rahastamist ja vankumatut pühendumist inimõigustele. Meie ees on selge valik – kas taanduda ja riskida epideemia taaspuhkemisega või mõelda ümber, ehitada uuesti üles ning lõpetada AIDS kui rahvatervise oht aastaks 2030.“

Märkused

Riigid, kus uute HIV-nakkuste arv on alates 2010. aastast vähenenud ligi 80% võrra:

• Benin
• Eswatini
• Kenya
• Lesotho
• Nepal
• Rwanda
• Zimbabwe

95–95–95 eesmärk tähendab, et:

• 95% HIV-iga elavatest inimestest teavad oma HIV-staatust;
• 95% diagnoosi saanud inimestest saavad antiretroviirusravi;
• 95% ravi saavatest inimestest on saavutanud määramatu viiruskoormuse.

UNAIDS

ÜRO HIV/AIDSi ühisprogramm (UNAIDS) juhib ja innustab ülemaailmseid jõupingutusi, et saavutada ühine eesmärk – null uut HIV-nakkust, null diskrimineerimist ja null AIDSiga seotud surmajuhtumit.

UNAIDS ühendab 11 ÜRO organisatsiooni – UNHCR, UNICEF, WFP, UNDP, UNFPA, UNODC, UN Women, ILO, UNESCO, WHO ja Maailmapanga – tegevuse ning teeb tihedat koostööd rahvusvaheliste ja riiklike partneritega, et lõpetada AIDSi epideemia aastaks 2030 kooskõlas ÜRO kestliku arengu eesmärkidega.

Lisateavet leiab veebilehelt www.unaids.org.