Juuni – see ei tähenda mitte ainult suve saabumist ja koolivaheaja algust, vaid on ka uhkusekuu (Pride Month), mil LGBTQ+ kogukonnad üle maailma tulevad kokku, et tähistada vabadust ja uhkust olla see, kes nad on.

Uhkusekuu ajalugu ulatub tagasi aega, mil LGBTQ+ inimesed võitlesid selle eest, et ületada eelarvamusi ning olla tunnustatud sellistena, nagu nad on. Kuu valiti teadlikult tähistamaks Stonewalli ülestõusu, mis leidis aset 1969. aasta juunis New Yorgis ja milleks sai tänapäevase LGBTQ+ õiguste liikumise sümboolne algus.

Enamik LGBTQ+ paraade ja üritusi toimub igal aastal juunis, kuigi mõnes riigis ja linnas peetakse neid ka muul ajal.

Kuidas see kõik alguse sai?

1969. aasta 28. juuni varahommikul tungis politsei reidiga New Yorgis Greenwich Village’i linnaosas asuvasse LGBTQ+ baari “Stonewall Inn” ja hakkas kohalviibijaid vägivaldselt tänavale tooma ning ebaseaduslikult arreteerima. Pinge kasvas, kui inimesed hakkasid arreteerimisele vastu, ja isegi möödakäijad viskasid politseinikke pudelite ja müntidega. LGBTQ+ kogukond, kes oli aastaid talunud tagakiusamist ja vägivallaakte, ütles lõpuks “piisab” – järgnesid rahutused, mis kestsid mitu päeva.

See ülestõus sai tõukeks organiseeritud liikumistele, mis hakkasid sihipäraselt tegelema LGBTQ+ inimeste õiguste eest seismisega. Toimusid protestid, kohtumised poliitikutega, katkestati avalikke homofoobseid esinemisi – eesmärgiga hoida võimukandjaid vastutavana. Aasta pärast Stonewalli toimusid Ameerika Ühendriikides esimesed LGBTQ+ paraadid – Pride’id.

Miks just nimetus “Uhkusekuu”?

Selle nime autoriks oli biseksuaalne New Yorgi aktivist Brenda Howard, keda kutsutakse ka “Uhkuse emaks” – tema oli esimese Pride’i korraldaja Stonewalli ülestõusu aastapäeva puhul.

Sõna Pride (uhkus) sümboliseerib seda, et LGBTQ+ kogukond tunneb uhkust selle üle, kes nad on – sõltumata sellest, mida religioon, valitsused või ühiskond ütlevad homo-/lesbo-/bi-/transfoobsetes avaldustes. Me eksisteerime, me väärime armastust ja õnne.

Me oleme armastus. Me oleme uhkus.

Miks on LGBTQ+ inimeste sümboliks just vikerkaarelipp?

1978. aastal lõi kunstnik ja disainer Gilbert Baker San Francisco linnapea ülesandel vikerkaarelipu eelseisva Pride’i tähistamiseks. Lipp valmis koostöös esimese avalikult gei poliitikuga Ameerika Ühendriikides, Harvey Milkiga. Vikerkaar sümboliseerib LGBTQ+ inimeste mitmekesisust ja ühtsust.

Kas LGBTQ+ kogukondi saab toetada ka siis, kui ise sinna ei kuulu?

Jah – ja seda tuleks teha. Kõik LGBTQ+ inimesed ei saa ega julge alati end avalikult väljendada, mistõttu liitlaste tugi on väga oluline.

Liitlased on inimesed, kes seisavad LGBTQ+ inimeste eest, toetavad neid ja töötavad koos aktivistidega turvalisema ja õiglasema ühiskonna nimel. Igaüks saab toetada LGBTQ+ inimesi, levitades teavet, rääkides kaasavusest ja mitmekesisusest, näidates üles solidaarsust ning olles sõber ja toetaja.

Me kõik oleme eelkõige inimesed. Me kõik oleme võrdsed ja väärime austust.

Kogu maailmas elab B- või C-hepatiidiga üle 350 miljoni inimest ja selle tagajärjel sureb igal aastal üle 1,1 miljoni inimese. 2040. aastaks eeldatakse, et viirus hepatiidist tingitud surmade arv ületab kokku HIVist, malaariast ja tuberkuloosist tingitud surmajuhtumite arvu.

Eesti HIV-positiivsete võrgustik (www.ehpv.ee) on aastaid levitanud teadmisi viirushepatiitidest.

Hiljutised uuringud on näidanud, et peaaegu pooled (42%) inimestest kogu maailmas ei tea, et viiruslik hepatiit on üks peamisi maksavähi põhjustajaid. Ligi kolmveerand nendest  küsitletutest ütleb, et teadmine, et hepatiit põhjustab maksavähki, suunab neid  suurema tõenäosusega ennast testima, ja enam kui  (82%) laseb suurema tõenäosusega end vaktsineerida.

2023. aasta ülemaailmse hepatiidi päeva teema on “Me ei oota”. B ja C hepatiidiga elavatel inimestel on oluliselt suurem risk haigestuda vähki  kui inimesel kes suitsetab ühe paki sigarette päevas. Uued uuringud näitavad, et B- (HBV) ja C-hepatiidi (HCV) viirused on väga onkogeensed, mis võib tekitada vähki haigestumist  paljudes elundites.

Praegu on õige aeg viirusliku hepatiidi leviku takistamiseks. On vaja laialdaselt  testida ja ravida haigestunud.

B- ja C-hepatiidi nakkused on vaiksed epideemiad. Mõlemad viirusnakkused põhjustavad vähki haigestumist ja inimestel ei ilmne sümptomeid pikka aega, nii võib haigus jääda märkamata. Meie kõigi jaoks on oluline tunnistada B- ja C-hepatiidi nakkusega seotud kõrget vähiriski ja suunata patsiente ravile. Ravi võib vähendada vähiriski 85%.

Hepatiidiviirusi on viis erinevat varianti– A-, B-, C-, D- ja E-hepatiit. A- ja E-hepatiit levib peamiselt saastunud toitu süües ja vett juues, haigus on halva veepuuduse ja kanalisatsiooniga riikides sageli endeemiline, kuid muutub harva krooniliseks. B-hepatiit edastatakse kokkupuutel nakatunud inimese vere või muude kehavedelikega. C-hepatiit levib peamiselt verega kokkupuute kaudu, näiteks süstalde  ebapiisava steriliseerimise kaudu. Praegu elab selle haigusega 58 miljonit inimest. D-hepatiit levib  kokkupuutel nakatunud verega ja seda esineb ainult inimestel, kes on juba nakatunud B-hepatiiti.

Hoolimata vaktsiini kättesaadavusest ja B-hepatiidi tõhusast ravist ning C-hepatiidi ravist, on vähesed maailma riigid graafikus, et saavutada WHO eesmärk kõrvaldada viirushepatiit 2030. aastaks.

Igal aastal 28. juulil on WHD päev, mil tõsta teadlikkust viirushepatiidist. Sel päeval on meie eesmärk tuua kogukonnad kokku, et üheskoos tegutseda  viiruslike hepatiitide leviku vähendamiseks.

See on päev, mil maailm tuleb kokku, et tõsta teadlikkust hepatiidist. Kogu maailmas elab hepatiidiga 350 miljonit inimest ning igal aastal sureb B- ja C-hepatiiti rohkem kui 1,1 miljonit inimest. Siiski on meil olemas vahendid haiguse leviku vähendamiseks 2030. aastaks.

Eestis saab ennast testida mitmetes haiglates ja ka EHPV aitab kaasa testimisele ja teadlikkuse suurendamisele seoses hepatiitidega.

*Research conducted by the World Hepatitis Alliance (WHA)