Tuberkuloosi tugivõrgustiku seminar „Võrdne võrdsega“ põhimõttel

Tuberkuloosi tugivõrgustiku seminar „Võrdne võrdsega“ põhimõttel

19.–20. mail toimus Norras Oslos kahepäevane seminar, mis oli pühendatud tuberkuloosihaigete toetamisele „võrdne võrdsega“ ehk peer-to-peer lähenemise kaudu. Ürituse korraldas Stop Tuberculosis – LHL Internasjonal koostöös Euroopa Tuberkuloosivastase Koalitsiooni ning organisatsiooniga Latvijas Tuberkulozes apkarošanas biedrība. Seminaril osales ligikaudu 60 esindajat 14 WHO Euroopa regiooni riigist.

Erinevate riikide osalejatel oli võimalus jagada kogemusi, tutvustada edukaid praktikaid ning arutada barjääre, mis tekivad selle lähenemisviisi rakendamisel. Eraldi sessioon, millest võtsid osa tervishoiuministeeriumide ja riiklike tuberkuloosiprogrammide (NTP) esindajad, keskendus praktilistele sammudele, kuidas kogukonnapõhiseid lahendusi riiklikesse poliitikatesse lõimida.

Eesti delegatsioon tutvustas tuberkuloosi olukorda Eestis ning praktikaid, mida rakendatakse nii riiklikul tasandil kui ka kogukondlikes HIV-i ja tuberkuloosi valdkonna algatustes.

Nataliia Tšepornjuk ja Gleb Kuznetsov Eesti HIV-positiivsete Võrgustikust (EHPV) andsid ülevaate olukorrast ning peamistest saavutustest ja väljakutsetest HIV-i ja tuberkuloosi valdkonnas.

Eraldi tutvustati kogemusnõustamise ehk peer-support lähenemise rakendamist EHPV tegevuse kaudu, sealhulgas HIV-i varajase avastamise tegevusi haavatavate sihtrühmade seas. Selle lähenemise tõhusus põhineb kogukonnapõhisel tööl, kus koolitatud kogemusnõustajad toetavad oma kogukonna liikmeid, aidates ületada barjääre ja suurendada usaldust teenuste vastu.

Viimastel aastatel on tuberkuloosijuhtude koguarv Eestis langenud ajalooliselt madalale tasemele. Tervise Arengu Instituudi (TAI) ja Maailma Terviseorganisatsiooni 2025.–2026. aasta aruannete andmetel liitus Eesti 2025. aastal ametlikult madala haigestumusega riikide hulka, kus registreeritakse vähem kui 10 tuberkuloosijuhtu 100 000 elaniku kohta. 2025. aastal registreeriti Eestis 87 juhtu, võrreldes 90 juhuga 2024. aastal. Võrdluseks – 2001. aastal registreeriti Eestis koguni 812 haigusjuhtu.

Samas seisab Eesti jätkuvalt silmitsi tõsiste probleemidega ravimresistentse tuberkuloosi valdkonnas. Eesti kuulub WHO Euroopa prioriteetsete riikide hulka ravimresistentse tuberkuloosi ja TB/HIV kaasinfektsiooni leviku ohjamisel. Ravimresistentsete vormide osakaal on Eestis üks Euroopa kõrgemaid – 19,4% kõigist teadaoleva ravimitundlikkusega kopsutuberkuloosi juhtudest, samas kui Euroopa keskmine näitaja on 4,3%.

Hinnanguliselt on ravi kättesaadavus Eestis väga kõrge, ulatudes peaaegu 100%-ni. Lätis püsib see näitaja 80–85% vahel ning Leedus ligikaudu 75–80% juures. Kogu Baltikumis on siiski säilinud lõhe tavapärase tuberkuloosi ja multiresistentse tuberkuloosi (MDR-TB) ravi kättesaadavuse vahel. MDR-TB patsientide ravi on keerulisem ja pikaajalisem, eriti haavatavate rühmade – näiteks kodutute ja sõltuvushäiretega inimeste – puhul.

Peamised väljakutsed Eestis

1. Multiresistentse tuberkuloosi kõrge tase

Kuigi üldine haigestumus väheneb, on ravimresistentsete tuberkuloosivormide osakaal Eestis endiselt üks Euroopa Liidu kõrgemaid.

2. Ravist kinnipidamine ja patsientide sotsiaalne olukord

Kodutud ja sõltuvushäiretega inimesed jõuavad tervishoiusüsteemi sageli alles haiguse hilises staadiumis, mil nad on nakkust juba edasi levitanud. Lisaks on keeruline tagada nende pikaajaline ravisoostumus ning kinnipidamine rangest ravirežiimist.

3. Latentne tuberkuloos

Latentses vormis tuberkuloos võib aastaid kulgeda sümptomiteta. Hinnanguliselt haigestub elu jooksul aktiivsesse tuberkuloosi 5–10% latentse infektsiooniga inimestest. Risk suureneb märkimisväärselt immuunsuse languse korral, näiteks HIV-i, suhkurtõve, immuunsüsteemi pärssivate ravimite kasutamise, tugeva stressi või vananemise tõttu.

4. Hiline diagnoosimine

Kuna tuberkuloos on muutunud haruldasemaks, osatakse seda vähem kahtlustada ning arsti poole pöördutakse sageli liiga hilja. See pikendab perioodi, mil inimene võib olla nakkusohtlik. Majanduslike raskuste tingimustes pööratakse tuberkuloosiennetusele ja teadlikkuse tõstmisele sageli vähem tähelepanu ning teavitus- ja hariduskampaaniad jäävad ebapiisava rahastuse tõttu piiratud mahuga.

5. Rändega seotud riskid

Pagulased ja sisserändajad elavad saabumise algfaasis sageli majutuskeskustes, varjupaikades või ülerahvastatud eluruumides. Ülerahvastatus ning tugev psühhoemotsionaalne stress nõrgestavad immuunsüsteemi, mis võib soodustada latentse tuberkuloosinfektsiooni (LTBI) kujunemist aktiivseks haigusvormiks.

6. HIV-ravimite tõhususe vähenemine

Kui HIV-positiivne inimene võtab ravimeid ebaregulaarselt – näiteks rände, depressiooni või raviasutusega kontakti katkemise tõttu –, võib ravimite sisaldus veres langeda alla vajaliku taseme. Sellises olukorras võib HIV kiiresti muteeruda ning kujuneda ravimiresistentseks, mistõttu senine raviskeem kaotab tõhususe.

7. Kogukonnapõhiste teenuste vähene toetamine

Riiklik süsteem ei toeta sageli piisavalt kogukonnapõhiseid teenuseid ega „võrdne võrdsega“ lähenemist, kuigi just see on üks tõhusamaid viise haavatavate rühmade ja rändetaustaga inimesteni jõudmiseks.

8. Varjatud levik

WHO hinnangul jääb Euroopa regioonis ligikaudu 20% aktiivse tuberkuloosi juhtudest diagnoosimata. See tähendab, et iga viies haigestunu ei pruugi saada õigeaegset ravi ning võib nakkust edasi levitada.