Meedia, millele Helme viitab on TV3e videolugu, milles räägivad Eesti HIV-positiivsete võrgustiku (EHPV) seire ja monitooringu koordinaator ja teadur Maksym Kasianczuk ning HIV-iga elav EHPV vabatahtlik Marko Hakala.
Kasianczuk räägib rahastuse probleemidest ja leviku peatamise võimekuse puudumisest ning vabatahtlik Hakala sõnul levib endiselt palju valeinfot. Ukraina põgenikke videoloos ei mainita.
EHPV on mures riskirühmade nakatumise tõusu pärast. Meestega vahekorras olevate meeste (MSM) hulgas on HIV-positiivseid juba 10 protsenti, rääkis Kasianczuk ka faktikontrollile. Sama kirjutab ta koos kaasautoritega teadusartiklis „MSM-id ja transinimesed Eestis“.
Terviseameti nakkushaiguste epidemioloogia osakonna peaspetsialist Hanna Maria Aavik rääkis, et Terviseamet ei tea, kas 10% Eesti MSM-idest on HIV-positiivsed ja amet kogub infot üksnes registreeritud HIV-juhtude arvatavate levikuteede kohta.
„Näiteks tänavu on 100 registreeritud juhust 10 puhul arvatav levikutee olnud homoseksuaalne. Varasematel aastatel on HIV-positiivsetest juhtudest 5–10% olnud homoseksuaalse levikuteega,“ sõnas Aavik, lisades, et kuna protsent on kõikunud, siis kindlat trendi ei ole.
Tervise Arengu Instituudi (TAI) HIV valdkonna juht Iveta Tomera kinnitab, et viimase kümnendi jooksul on homoseksuaalsel teel nakatumine moodustanud Eestis stabiilselt 5–10 protsenti uutest HIV juhtudest aastas ja lisab, et enamik diagnoose registreeritakse endiselt meeste hulgas, mida kinnitab ka Terviseameti statistika.
„Hoolimata sellest, et HIV levimus on Eestis Euroopa riikide võrdluses jätkuvalt suhteliselt kõrge, on trend viimastel aastatel selgelt langev,“ võttis Tomera teema kokku.
Eesti HIV-positiivsete võrgustik on pöördunud sotsiaalministeeriumi poole, kutsudes riigijuhte välja töötama uut AIDSi strateegiat aastateks 2026–2030. Mõned meetodid, mida Euroopast siia soovitakse laiendada, on enesetestide lubamine, kokkupuute-eelse profülaktilise tableti kättesaadavuse lihtsustamine ning ravi, millega piisaks viirusega nakatunud inimesel ühest süstist kahe kuu, selgub videost.
Kas Ukraina põgenikud „tõid HIVi Eestisse tagasi“?
Helme sõnul pidavat massiline kontrollimatu immigratsioon HIVi Eestisse tagasi tooma. Esiteks, ei saa HIVi Eestisse tagasi tuua, sest see pole kadunud olnudki.
2021. aastal ehk enne Venemaa täiemahulise sõja algust Ukrainas registreeriti Terviseameti andmetel Eestis 125 uut HIVi juhtu.
2022. aastal lisandus Eestisse Arenguseire lühiraporti andmetel sõja tagajärjel 31 584 põgenikku. Selle aasta oktoobri seisuga on sotsiaalministeeriumi andmetel ajutise kaitse alusel kehtiv tähtajaline elamisluba 35 012 Ukraina sõjapõgenikul.
2022. aastal registreeriti Eestis 250 HIVi juhtu ehk eelnevast aastast täpselt poole suurem.
Aastatel 2022–2024 oli registreeritud inimeste arv tavapärasest suurem, kuna hulgaliselt registreeriti migrante (sh Ukraina sõjapõgenikke), kes olid päritoluriigis juba HIV-diagnoosi saanud ja varasemalt ravil olnud ning Eestis oma ravi jätkasid, selgitas Aavik.
„HIV-positiivsed isikud, kelle viirustase veres on raviga viidud laboratoorselt tuvastamatule tasemele, ei saa oma partnereid nakatada,“ rõhutas Aavik.
TAI kinnitas, et Eestis registreeriti sisserändajad (eelkõige Ukraina sõjapõgenikud) esmajuhtudena, mis ajutiselt mõjutas statistikat, kuid riigisiseselt ei täheldatud HIV-levimuse kasvu.
Alates 2022. aastast on igal aastal registreeritud juhtumite arv vähenenud. 2023. aastal 183, 2024. aastal 133 ja 2025. aastal siiani 92 haigusjuhtu. Kuigi HIV levik on Eestis vähenemas, on see endiselt kõrgel tasemel, sõnas Aavik.
„Võime eeldada, et tänavu registreeritavate juhtude arv jääb alla 2021. aasta taseme, mil registreeriti 125 HIV-positiivset isikut,“ lisas ta.
TAI lisas, et see on madalaim registreeritud juhtumite arv alates 1999. aastast. „See kinnitab, et uute nakkusjuhtude üldine tase on languses ja epidemioloogiline olukord paraneb, kuigi HIV levik on Eestis jätkuvalt piisavalt kõrge, vajades järjepidevat ennetust ja testimise kättesaadavust,“ ütles Tomera.
1999. aasta HIV-i madalat registreeritud juhtude arvu mõjutas mitu tegurit. „Tegelik levik oli tol ajal Eestis küll veel varajases faasis, kuid samal ajal oli testimise maht väga väike. HIV-i suhtes testiti 1990. aastate lõpus oluliselt harvem ning puudus sihipärane testimine riskirühmades,“ täpsustas Tomera.
Kuigi 2000. aastate alguses olid HIV-ga seotud stigma ja hirmud endiselt väga tugevad ning see pidurdas inimeste valmisolekut testima minna, avastati sel perioodil siiski väga palju uusi HIV-juhte, sõnas Tomera.
Otsus: vale. Ukraina sõjapõgenikke ja HIVi registreeritud juhtumite suurenemist saab seostada seega sellega, et registreeriti juba varasemalt HIV-diagnoosi saanud migrandid. TAI kinnitas, et riigisiseselt ei täheldatud HIV-levimuse kasvu. Peale 2022. aastat on aga numbrid olnud jälle languses ja ei saa väita, et Ukraina põgenikud oleksid „HIVi Eestisse tagasi toonud.“ Samuti ei räägita Helme viidatud videotes ukrainlastest, vaid Eesti MSM HIV-positiivsetest.
Artikkel täismahus Eesti päevalehes
