Meeste kasv, heaolu ja aeg Eestis, Gruusias, Tadžikistanis ja Ukrainas 1980ndate ja 1990ndate aastate jooksul — see poolse tõsidusega essee kirjeldab ajalugu mustrite otsimisest nelja riigi geide tutvumissaitide andmetes.
Käesolev essee käsitleb ühe teadusliku idee teket, arengut ja ümberlükkamist, keskendudes meeste keskmise pikkuse ja majandusliku heaolu seostele postsovetlikes riikides — Ukrainas, Eestis, Gruusias ja Tadžikistanis.
Autor uurib hüpoteesi, et meeste pikkus peegeldab lapsepõlves kogetud heaolu taset ning võiks toimida nn kaudse näitajana (proxy) ühiskonna majanduslikust olukorrast. Analüüs põhineb nii rahvusvahelistel andmeallikatel kui ka ebatavalisel andmestikul — gei- ja biseksuaalsete meeste kohtinguportaalide kasutajaprofiilidel.
Esialgsed tulemused viitasid ootamatule nähtusele: kuigi 1990. aastatel langes mitmes riigis majanduslik heaolu märgatavalt, ei vähenenud meeste keskmine pikkus vastavalt ootustele. Mõnel juhul see isegi kasvas. See viis autorit hüpoteesini, et kriisid mõjutavad esmalt haavatavamaid ühiskonnarühmi, sealhulgas seksuaalvähemusi, kelle seas võis pikkuse langus ilmneda varem.
Edasine analüüs ja täiendavate andmete kogumine aga näitasid, et tegemist oli statistilise artefaktiga, mitte tegeliku bioloogilise või sotsiaalse mustriga. Seega esialgne „avastus“ ei leidnud kinnitust.
Uuringu käigus ilmnes siiski teine ootamatu nähtus: sama põlvkonna meeste keskmine pikkus näis aja jooksul vähenevat. Autor seostab seda võimalike sotsiaalsete teguritega, eelkõige sõja ja rändega Ukrainas, mis võivad mõjutada populatsiooni koosseisu ning seeläbi ka statistilisi näitajaid.
Laiemas plaanis jõuab autor järeldusele, et:
- meeste pikkus ei ole nii otseselt seotud majandusliku heaoluga, kui teooria eeldab;
- bioloogilised muutused populatsiooni tasandil ilmnevad vaid sügavate ja pikaajaliste kriiside korral;
- sotsiaalsed ja demograafilised protsessid (nt sõda ja migratsioon) võivad andmeid märkimisväärselt moonutada.
Essee toob esile ka teadusliku töö protsessi — kuidas ideed sünnivad, arenevad, põrkuvad kriitikaga ja vahel ka ümber lükatakse. Autor rõhutab lihtsuse printsiipi (Occami habemenuga): kui nähtust saab seletada lihtsamalt, tuleks eelistada vähem keerukat seletust.
Kokkuvõttes ei pruugi kõik uurimistulemused viia „avastusteni“, kuid ka eksimused ja ümberlükkamised on teaduse loomulik ja oluline osa.
