Null-diskrimineerimise päeval, 1. märtsil, tähistab Eesti HIV-positiivsete Võrgustik EHPV iga inimese õigust elada täisväärtuslikku ja produktiivset elu väärikalt.
Sel aastal kutsub UNAIDS üles pöörama tähelepanu jätkuvale diskrimineerimisele, millega seisavad silmitsi HIV-i põdevad ja selle riskirühma kuuluvad inimesed. See diskrimineerimine õõnestab juurdepääsu tervishoiuteenustele, rikub õigusi ja pidurdab edasiminekut AIDSi epideemia lõpetamise suunas 2030. aastaks. Andmed kinnitavad üheselt: HIV-ga seotud häbimärgistamine ja diskrimineerimine seavad elud ohtu. Teave, mis on saadud enam kui 30 000 HIV-i põdevalt inimeselt 25 riigis, kinnitab: häbimärgistamine ja diskrimineerimine on jätkuvalt laialt levinud takistused juurdepääsul tervishoiule, väärikuse säilitamisel ja inimõiguste realiseerimisel. Vastavalt ülemaailmsele HIV-i põdevate inimeste häbimärgistamise indeksi (Stigma Index 2.0) aruandele teatab peaaegu iga neljas inimene, et on kokku puutunud ümbritsevate inimeste häbimärgistamisega, sealhulgas tervishoiuasutustes, kus diskrimineerimine õõnestab usaldust ja juurdepääsu elutähtsatele teenustele. Lisaks kogeb 85% HIV-i põdevatest inimestest sisemist (internaliseeritud) häbimärgistamist ja paljud muudavad oma käitumist – varjavad oma HIV-staatust või katkestavad ravi hirmu tõttu tagasilükkamise ja hukkamõistu ees. Need järeldused kinnitavad: HIV-ga seotud häbimärgistamine ei ole kõrvaline probleem, vaid otsene takistus AIDSi epideemia lõpetamisele 2030. aastaks.
NUMBRID RÄÄGIVAD KÕIGEST
- Iga neljas on viimase aasta jooksul kogenud diskrimineerimist arstiabi otsimisel mitteseotud põhjustel: tervishoiuasutused – kohad, mis on mõeldud raviks – muutuvad hirmu ja tagasilükkamise allikaks.
- 24% on kogenud diskrimineerimist kogukonnas viimase aasta jooksul: verbaalsed solvangud ja pere- ning ühiskondlikust elust väljaheitmine on jätkuvalt levinud.
- 38% tunneb HIV-positiivse staatuse tõttu häbi: sisemine häbimärgistamine isoleerib inimesi ja takistab neil vajaliku toe saamist.
- 85% kogeb üht või teist internaliseeritud häbimärgistamise vormi: staatuse varjamisest kuni enda “väärtusetuse” tundmiseni – psühholoogiline koorem on tohutu.
HIV-i põdevate ja sellest mõjutatud naiste ja tüdrukute puhul lõikub sooline ebavõrdsus HIV-ga seotud häbimärgistamise ja diskrimineerimisega. Reproduktiivne sund, ebaõige kohtlemine ja vägivald on püsivad ja laialt levinud häbimärgistamise ja diskrimineerimise ilmingud, mis tekivad kogu tervishoiuteenuste saamise teekonna jooksul. Andmete analüüs, mis koguti 26 502 HIV-i põdevalt naiselt 23 riigist, kes hiljuti lõpetasid Stigma Index 2.0, näitas: igas riigis teatasid HIV-i põdevad naised, et on viimase 12 kuu jooksul kokku puutunud mingisuguse sunniga. Ristuvad häbimärgistamise ja diskrimineerimise vormid mõjutavad ka juurdepääsu teistele teenustele, elu kogukonnas ja perekonnas, samuti juurdepääsu õigusemõistmisele ja kaitsemehhanismidele. Lisaks asetavad HIV-ga seotud häbimärgistamine ja diskrimineerimine koos sooliste normide ja ebavõrdsusega märkamatuks jäänud ja tasustamata hooldamise raske koorma naistele ja tüdrukutele.
Diskrimineerimine jätkab:
- takistab HIV-testimist;
- segab HIV-i ennetusteenuste poole pöördumist, sealhulgas ennetava ravi osas;
- piirab juurdepääsu ravile;
- tõrjub inimesi meditsiiniteenuste juurest eemale;
- võtab inimestelt nende põhiõigused;
- õhutab AIDSi epideemiat.
Kuigi maailm püüdleb AIDSi kui rahvatervise ohu lõpetamise poole 2030. aastaks, ei saa me edu saavutada, kui diskrimineerimine jääb teele. Null-diskrimineerimise päev näitab, kuidas igaüks meist saab olla informeeritud ja edendada kaasatust, kaastunnet, rahu ja – eelkõige – muutuste liikumist.
MIS PEAB MUUTUMA
- Diskrimineerivate seaduste kaotamine
Riigid peavad üle vaatama poliitikad ja õigusaktid ning tühistama normid, mis diskrimineerivad, kriminaliseerivad ja tekitavad kahju HIV-i põdevatele ja selle riskirühma kuuluvatele inimestele – sealhulgas seadused, mis kriminaliseerivad seksitööd, narkootikumide tarvitamist, samasoolisi suhteid ja HIV-staatuse avaldamata jätmist –, kuna need takistavad juurdepääsu tervishoiuteenustele.
- Õiguse kaitsmine juurdepääsule arstiabile
- tagada konfidentsiaalsus;
- koolitada tervishoiutöötajaid ja rakendada null-tolerantsi poliitikat diskrimineerimise suhtes;
- lõpetada kohustusliku HIV-testimise praktika;
- tagada kvaliteetne ja kaastundlik abi kõigile.
- Häbimärgistamise vähendamine kogukondades
- kummutada müüte ja väärinfot HIV-i kohta;
- edendada N=N (Määratlemata = Mitteedasiandev);
- toetada haridust ja teadlikkuse tõstmist;
- tugevdada empaatiat ja mõistmist.
- Kogukondade juhitud vastumeetmete toetamine
- rahastada organisatsioone, mida juhivad HIV-i põdevad inimesed;
- tagada nende sisuline osalemine poliitiliste otsuste vastuvõtmisel;
- tugevdada vastastikuse abistamise võrgustikke;
- kaitsta kogukondade õigust juhtida HIV-i vastumeetmeid.
- märtsil 2026 kutsub UNAIDS valitsusi, tervishoiuteenuse pakkujaid, tööandjaid, kogukondi ja iga inimest kuulama HIV-i põdevate ja sellest mõjutatud inimeste häält ning tegutsema tõendite alusel – et keegi ei tunneks oma haavatavust oma HIV-staatuse tõttu ja et tervishoiusüsteemid muutuksid ruumiks, kus saab diskrimineerimiseta läbida testimist, saada ravi ja hooldust.
Null-diskrimineerimise päeval 2026 kutsub UNAIDS üles:
- Säilitama saavutusi: kaitsma ja laiendama seda, mis töötab – tagades säästva rahastamise HIV-i vastumeetmetele ja inimõigustele; kinnistades häbimärgistusvaba praktikat tervishoiusüsteemides, hariduses ja töökohal; reformides ja tühistades diskrimineerivaid seadusi ja poliitikaid; kaitstes raskelt saavutatud kogukondade juhtimist, õiguslikke tagatisi ja N=N edusamme.
- Olema kogukondade kõrval: toetama, rahastama ja looma partnerlusi kogukondade juhitud organisatsioonidega, mis tegelevad advokaatide tööga ja pakuvad usaldusväärseid, häbimärgistusvabu teenuseid.
- Levitama fakte: kasutama sotsiaalmeediat, töökohti ja koole, et edastada teavet selle kohta, et HIV on terviseseisund, mitte “moraalne hinnang”, ja et HIV-i põdevad inimesed saavad elada pikka, tervislikku ja väärikat elu.
