Kui olete nakatunud…
Teadasaamine HIVi nakatumisest võib dramaatilisel kombel muuta inimese emotsionaalset seisundit. Iga inimene on omaette isiksus, ning haigusega kaasnevad tunded ei ilmuta end alati ühtviisi. Mõnikord on esimeseks reaktsiooniks šokk, mis võib väldata põgusast hetkest mitme päevani. Sel perioodil võivad emotsioonid varieeruda täielikust tardumusest segaste tunneteni.
Šokile järgneb teine faas, mil enamasti ilmnevad tugevad tunded nagu viha, süü, meeleheide, hirm ja kurbus. Nakatumise fakt tundub ebaõiglane ja ebaloogiline. Viha võidakse suunata viiruse või seksuaalpartneri vastu. Mõnikord vihastab nakatunu täiesti võõra inimese, näiteks arsti või konsultandi peale.
Sellele järgneb etapp, mil püütakse oma olukorda parandada ja HIV-positiivne inimene hakkab taas tulevikule mõtlema. Arusaamine, et nakkusega võib elada pikki aastaid ning et õpingud ja töö ei pea katkema, aitavad edasi liikuda. Ehkki viirust pole võimalik täielikult kontrollida, saab inimene ometi kontrollida oma elu.
Haiguse arenemise käigus võivad nakatunud sattuda silmitsi uute keeruliste olukordadega. Ilmnevad üha uued haiguse sümptomid ning ravimite pidev vahetamine võib kaasa tuua arusaamise, et loobuda tuleb näiteks mõnest harrastusest. Haiguse käigus võivad hobidest loobumise paratamatus ja sellest johtuv masendus kujuneda domineerivateks tunneteks. Abi võib olla kellegagi rääkimisest.
Mõnede HIV-positiivsete jaoks on paanika- ja depressioonitunne vägagi tõelised. Depressiooni võivad esile kutsuda HIVi ja muude haiguste ravimiseks kasutatavad ravimid, aga ka alkoholi tarvitamine. Ka HI-viiruse mõju kesknärvisüsteemile võib tekitada depressiooniseisundi. Oluline on meeles pidada, et isegi tõsine depressioon on ravitav. Rääkige oma tunnetest arstile või meditsiiniõele ja küsige psühhoterapeutilist abi kohe, kui tunnete, et vajate seda.
Varasem elukogemus ja üldine vaimne seisund mõjutavad seda, kuidas inimene oma eluga hakkama saab. Oluliseks osaks lahendusest on teiste inimeste tugi ja võimalus oma tundeid kellegagi jagada.
HIV ja AIDS kutsuvad esile tugevaid reaktsioone ja paljastavad meie ühiskonna suhtumist seksuaalsusesse, haigusesse ja surma. Meie ühiskonnas leidub ikka veel inimesi, kes arvavad, et HIV-nakkus on ainult teatud inimrühmade haigus. See ei ole nii, sest HIV ei vali ohvreid. Viirus ei tee inimestel vahet; see võib puudutada igaüht meist. HIV ei küsi sugu või vanust, haridustaset või sissetuleku suurust. HIV-nakkusega inimesi elab igas riigis ja kõigil mandritel, neid on igast rahvusest ja rassist. Nende seas on nii noori kui ka vanu, nii pikki kui ka lühikesi; mõnel neist on kõrgharidus, mõned on kirjaoskamatud; mõned on vaesed ja mõned rikkad.
