Halvustav suhtumine HIV-positiivsetesse inimestesse on ühiskonnas visa kaduma
Viimasel ajal levib HIV peamiselt heteroseksuaalsel teel
Eestis registreeriti esimene HIV-iga nakatumise juhtum 1988. aastal. Järgneva kümmekonna aasta jooksul lisandus terviseameti andmetel sadakond nakatunut ehk umbes kümme inimest aastas, kellest arvatavalt 48% olid viiruse saanud homoseksuaalsel teel, 32% heteroseksuaalsel teel ning vaid neli inimest nakatusid narkootikumide süstimise käigus. Siis aga muutus olukord drastiliselt. 2000. aastal lisandus 390 HIV-positiivset inimest ja 2001. aastal oli neid lausa 1474. 2000. aastate alguses oli viiruse peamiseks levikuteeks süstalde jagamine narkootikumide süstimisel. Näiteks 2000. aastal nakatusid sel viisil 90% inimestest.
Viimastel aastatel on lisandunud veidi üle saja uue HIV-positiivse inimese aastas ja peamiselt nakatutakse kaitsmata heteroseksuaalse vahekorra kaudu. 2019. aastal nakatus sel moel 41% ja 2020. aastal 47% kõigist aasta jooksul nakkuse saanud inimestest. Homoseksuaalsel teel nakatunud mehi oli kõigi nakatunute hulgas kuni 2014. aastani umbes 1%, kuid viimastel aastatel umbes 5%. Narkootikumide süstimisel nakkuse saanute arv on aga viimaste aastatega vähenenud, 2021. aastal oli neid kõigi nakatunute hulgas vaid 1%.
Viimastel aastatel on lisandunud veidi üle saja uue HIV-positiivse inimese aastas ja peamiselt nakatutakse heteroseksuaalsel teel
Nakatunute keskmine vanus on viimaste aastatega tõusnud. Kui 2010. aastal oli keskmine nakatunu 32-aastane, siis 2019. aastal 41-aastane. Selle põhjus ei ole mitte see, et vanemaid nakatunuid oleks oluliselt rohkem, vaid see, et nooremaid on vähem. Näiteks 2019. aastal ei diagnoositud alla 14-aastaste seas mitte ühtegi uut juhtu ning 15–19-aastaste seas olin neid kaks. Mõlemad nakatunud olid 19-aastased.
Aastate jooksul on suurenenud naiste osakaal — kui kõigist 2001. aasta uutest juhtudest moodustasid naised 20%, siis viimastel aastatel on uute nakatunute hulgas naisi umbes 37%.
Praeguseks on Eestis terviseameti andmetel HIV diagnoositud 10 369 inimesel, kuid WHO hinnangul võib Eestis ligi 40% HIV-nakkuse juhtudest olla tuvastamata. Valdav osa HIV-positiivseid inimesi elab Tallinnas ja Ida-Virumaal.
Ühiskonna tõrjuv suhtumine
HIV-positiivse inimese jaoks on kõige olulisem avastada viirus võimalikult kiiresti pärast nakatumist ja alustada ravi. Nii hoiab inimene kõige paremini iseenda tervist ning ei nakata teadmatult teisi.
Selleks, et teadlikkus viirusest nii nakatunute hulgas kui ka ühiskonnas tõuseks, loodi 2005. aastal Eesti HIV-positiivsete võrgustik (EHPV). EHPV teeb ennetustööd eelkõige riskigruppide hulgas ehk narkootikumide tarbijate, homo- ja biseksuaalsete meeste ning seksitöötajatega. Töö käib paljuski vene keeles, sest suur osa riskigruppide inimesi on venekeelsed.
Narvas töötava kogemusnõustaja Natalja Slobožaninova sõnul on suureks probleemiks negatiivne meelestatus ühiskonnas ja HIV-positiivsete inimeste diskrimineerimine. Ta toob näite, kuidas üks arst ütles rasedale HIV-positiivsele naisele, et ta võiks pigem aborti teha. Tõrjuva suhtumise pärast tunnevad HIV-positiivsed inimesed hirmu eluks vajalike tegevuste ees nagu arsti või sotsiaaltöötaja abi palumine ja töö otsimine ning seetõttu muutub nende olukord väga keeruliseks. Natalja töö on aidata raskustesse sattunud inimestel mõista, et nende elu ei ole läbi. Kui vaja, viib ta abivajaja kas või käe kõrval, kuhu vaja.
Eesti HIV-positiivsete võrgustiku hubane Tallinna keskus aadressil Rävala 8. Foto: Andra Roosmets
EHPV palgal on Narvas neli töötajat, lisaks Slobožaninovale ka kogemusnõustaja, kes aitab sõltuvusprobleemidega inimesi, ning psühholoog ja sotsiaaltöötaja. Paljud HIV-positiivsed inimesed vajavad probleemide lahendamise kõrval ka moraalset tuge ja ärakuulamist, sest psühholoogiliselt võib diagnoosi saamine väga laastav olla.
EHPV kommunikatsioonijuht Kadi Viljak ütleb, et suur osa nende tööst on ühiskonnas teadlikkuse tõstmine ja müütide murdmine – HIV ei ole surmahaigus, HIV-positiivsed inimesed on ravi saades täiesti tavalised terved inimesed ja neist ei pea eemale hoidma nagu pidalitõbistest. „Juba aastaid ei levi HIV peamiselt süstivate narkomaanide ja homoseksuaalsete meeste hulgas, kuid sellised arvamused ja nendega seotud halvustav suhtumine on ühiskonnas visad kaduma,” räägib Viljak. HIV-positiivne võib olla keegi meie kolleegidest või tuttavatest ilma, et me seda teaksime, sest just valdava negatiivse suhtumise tõttu ei soovi paljud sellest avalikult rääkida.
Koroona pandeemia mõju
HIV-ga elavaid inimesi, kes saavad ravi, ei ohusta koroonaviirus rohkem kui terveid inimesi, peamiseks murekohaks on pigem pandeemiaga seotud piirangud ja meditsiiniasutuste suur koormus. Piirangute tõttu olid testimispunktid suletud ja seega ei ole saanud uusi juhtumeid avastada. Koroonapandeemia ajal on aastane HIV-testide hulk langenud – eelmisel aastal tehti ligi 20 000 testi vähem kui koroonaeelsel 2019. aastal, kui teste tehti 215 000.
Viroloog Irja Lutsar ütleb, et koroona mõju HIV olukorrale ei ole veel täpselt uuritud, kuid kindlasti on see HIV diagnostikat, inimeste ravi ja ravil püsimist negatiivselt mõjutanud. „On oht, et kui nakkushaiguste arstid tegelesid koroonaga, siis võisid osadel HIV-positiivsetel inimestel ravimid otsa saada ja ravi katkeda. See on aga väga halb, sest sellisel juhul viirus paljuneb ja võivad tekkida resistentsed viirustüved,” räägib Lutsar. Ka EHPV kommunikatsioonijuht Kadi Viljak arvab, et piirangute ajal võisid inimesed pidutseda ja ettevaatamatult käituda ning tulemuseks võib olla plahvatuslik HIV-positiivsete hulga kasv, millest saadakse teada siis, kui nad lõpuks testima lähevad.
HIV Ukraina põgenikekriisi valguses
Ukrainas on aasta jooksul avastatud uute HIV-positiivsete inimeste arv Euroopa suurimaid. Peamiselt nakatutakse narkootikumide süstimise teel ja Ukrainas elab hinnanguliselt üle 250 000 viirusekandja.
Irja Lutsar arvab, et suurt hulka HIV-positiivseid Ukraina põgenikke ei ole Eestisse oodata. „Kõige tähtsam on, et HIV-positiivsed, kes on Ukrainas ravi alustanud, leiaksid Eesti meditsiinisüsteemis õige koha ja saaksid ravi jätkata,” ütleb Lutsar. Terviseamet ja EHPV jagavad HIV-ga seotud teavet pagulastega tegelevates organisatsioonides. Seega jääb üle vaid loota, et info jõuab õigete inimesteni.
„Kindlasti ei tule Ukraina põgenikke karta,” lisab Lutsar.