Kampaania “Kantsjabr” 1.–24. augustini
Kampaania “Kantsjabr” 1.–24. augustini.
See lugu ei räägi lihtsatest värvipliiatsitest…
Ta tuli kooli keset õppeaastat. Vaikne poiss, suurte tähelepanelike silmade ja kulunud vihikuga käes. Keegi ei teadnud täpselt, kust ta tuli — ta lihtsalt istus viimasesse pinki ja püüdis mitte silma paista.
Vahetundides oli ta alati üksi. Mitte sellepärast, et ta oleks olnud imelik. Vaid sellepärast, et ta oli teistsugune. Ta ei rääkinud reisidest Tallinna, ei kiidelnud uute vidinatega, ei mänginud populaarseid mänge. Ja ta ei naernud siis, kui kõik teised naersid.
Ühel päeval palus õpetaja lastel võtta välja värvipliiatsid — oli vaja teha loominguline ülesanne. Poiss otsis vaikselt oma seljakotis ja võttis küljetaskust välja katkise punase pliiatsi ja väikese rohelise jupi. Ainult kaks. Rohkem tal ei olnud — nagu hiljem selgus, ei olnud lihtsalt raha, et osta. Ta asetas need hoolikalt lauale ja hakkas joonistama — ettevaatlikult, justkui kartes, et ka need võivad kaduda.
Kui joonistused klassi tahvlile pandi, oli tema töö kõige lihtsam. Aga selles oli midagi ehtsat. Õpetaja kiitis teda.
Aga lapsed naersid:
— Kas sa joonistad ühe pliiatsiga või?
Pärast tundi astus tema juurde tüdruk — see, kes tavaliselt kõige valjem oli:
— Miks sul sellised pliiatsid on?
Poiss kehitas õlgu:
— Sest mul ei ole teisi. — Ja pöördus akna poole.
Järgmisel hommikul lebas tema laual uus pinal. Sees hoolikalt asetatud värvipliiatsid, pastakad, markerid, teritaja. Kõrval väike sedel:
„Lase oma joonistustel särada. Me usume sinusse.”
Ja äkitselt midagi muutus. Keegi kutsus teda vahetunnis mängima. Keegi pakkus talle vihikut. Keegi — lihtsalt hakkas tervitama. Kuu aja pärast ei istunud ta enam üksi. Ja ta ei tundnud end enam võõrana.
See lugu ei räägi pliiatsitest. Ega pinalist. See räägib hoolivusest. Sellest, kuidas üks väike žest võib soojendada suurt südant. Kuidas on oluline märgata neid, kes vaikivad. Kes ei küsi — aga vajavad.
Täna elab Eestis iga neljas laps suhtelises vaesuses. Nad tulevad kooli tühjade pinalitega, katkiste koolikottidega, pilk maas.
Aga me saame midagi muuta.
Igal aastal korraldame meie tiim koos EHPV – Eesti HIV-positiivsete võrgustikuga kampaania „Kantseptember” — et iga abivajava pere laps saaks 1. septembriks oma koolikomplekti: hoolivalt ja südamega kokku pandud.
See on lihtne: ava tabel, vali laps, lisa oma nimi ja kogu talle kõik vajalik. Kogumispunkt on tabelis kirjas.
Natuke aega — ja suur asi.
Sest tõeline headus ei seisne suuruses. Vaid inimlikkuses.
Ja võib-olla just see laps, kellele sa täna aitad — aitab kunagi kedagi teist.
Heateo ahel on lõputu!
