“Pealtnägija” vaatas sisse sõjapõgenike HIV statistikasse

Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas on Eestisse tulnud umbes 55 000 põgenikku. Põgeniketulvaga kartsid mõned Eestis ka nakkushaiguste, seal hulgas HIVplahvatust. “Pealtnägija” uuris, mida näitavad numbrid ja räägivad abistajad nüüd, kui selle sõja algusest on möödas 210 päeva.

https://www.err.ee/1608723460/pealtnagija-vaatas-sisse-sojapogenike-hiv-statistikasse

37-aastane Liza on üks ligi 55 000 Ukraina sõjapõgenikust Eestis. “Magasin ja kuulsin kella poole viie paiku, et lennukid lendavad madalal. Mul on väga kerge uni, kuulsin seda kõike. Läksin välja, siis kuulsin tädi karjumas, et sõda on alanud,” kirjeldas ta.

Ühtaegu on Liza ka üks neist, kelle eest mõned hoiatasid. Ta on noor ema, aga ka HIV-positiivne. “Olen selle staatusega elanud juba 15 aastat. Tunnen ennast normaalselt, hästi. Viirusravi hakkasin saama kuue aasta eest,” sõnas ta.

TAI narkomaania ja nakkushaiguste ennetamise keskuse juhi Aljona Kurbatova sõnul on avaldused, nagu Mart Helme riigikogus peetud kõne, et Ukraina põgenikega suureneb Eestis HIV levik, täiesti põhjendamatud.

“Ega nüüd Eesti ja Ukraina ei ole niivõrd erinevad riigid. Kõik need haigused, mis võivad esineda inimestel, kes sõja tõttu on liikunud või liikumas teistesse riikidesse, need on ka Eestis. Me peaksime ennekõike mõtlema sellele, et kuidas me siin Eestis oma probleeme lahendame, mitte kohe näitama näpuga inimestele,” sõnas Kurbatova.

Nii Kurbatova kui ka teiste teemaga kokku puutuvate asjatundjate jutust selgub, et EKRE aseesimehe avaldus oli reljeefne, aga polnud ka päris laest võetud. On fakt, et näiteks HIV levimus Ukrainas on kõrgem kui Eestis, aga mitte väga palju. “Pigem oli küsimus, kui palju neid inimesi on, kes vajavad täiendavalt siin erinevat abi, olgu see tervishoiualane abi või sotsiaalabi,” rääkis ta.

HIV-ga Eestisse jõudnud põgenikud on enamasti juba Ukrainas ravi saanud

Veel 23. veebruaril ei osanud Liza undki näha, et ta satub Eestisse. 22-aastaselt langes Mõkolajivis elav naine kuriteo ohvriks – ta vägistati. Selgus, et vägistajal oli HIV ja lisaks kuritöö traumale diagnoositi Lizal pool aastat hiljem nakkus, mis jääb temaga kogu eluks.

“Moodsal ajal võib inimene väga pikalt ja väga kvaliteetset elu HIV-ga elada. Me juba väga ammu ei räägi sellest, et tegemist on surmahaigusega. Need stereotüübid peaksid jääma kiviaega, mis puudutab HIV ravi. Inimesed, kes elavad HIV-ga, kui nad hoolitsevad oma tervise eest, saavad ravimeid, on arstide järelevalve all, elavad täisväärtuslikku elu nagu iga teine inimene,” rääkis Kurbatova.

Nii töötaski Liza Musta mere äärses kodulinnas kinnisvaramaaklerina ja elas tavalist elu. Selle tõestus on kasvõi, et tal on olnud kaks kooselu ja kumbki mees ei ole temalt nakkust saanud. Eelmise aasta lõpus juhtus väikestviisi ime, kui Liza jäi oma praeguse elukaaslasega lapseootele ja hakkas arstide järelevalve all sünnituseks valmistuma. Kui Venemaa Ukrainat ründas, oli ta 35. nädalat rase.

Algul uskus naine, et sõda lõpeb ruttu või vähemasti ei jõua vaenutegevus temani, kuid peale keldris varjumist otsustas ta siiski Ukrainast lahkuda.

Teekond läbi Odessa, Chisinau, Varssavi ja Riia Tallinna oli raseduse lõppstaadiumis naisele ääretult raske. Ta kartis, et tuhud algavad bussis. Lisaks hirm, kuidas võetakse vastu HIV-positiivne põgenik, kes on pealekauba rase.

Liza otsis kontakti Eesti HIV-keskusega juba enne Ukrainast välja jõudmist ning sattus Eesti HIV-positiivsete võrgustiku hoole alla, mida juhib Latšin Alijev.

“Praegu olemasolevate numbrite põhjal on end meie riigis arvele võtnud üle 70 HIV-ga nakatunud inimese. Just Ukrainast saabunud inimesi. Umbes 30 inimest, seega ligi pooled neist, on meie juurest läbi käinud,” rääkis Alijev.

Kurbatova sõnul olid HIV-ga Eestisse jõudnud inimestest valdav enamus oma diagnoosist teadlikud juba varem ja said ka Ukrainas ravi. “Nad tahtsid jätkata ravi seda vaatamata sellele, et neil oli ka väga palju teisi muresid, millega nad igapäevaselt pidid toime tulema,” sõnas ta.

Põgenike seas ei erine HIV-positiivsete osakaal Eesti tavapopulatsioonist

Asjaomaste sõnul pole küll otsest sundi, aga kõik pagulased suunatakse Eestis ametliku staatuse vormistamise käigus tervisekontrolli, millest sisuliselt mitte keegi ei ole keeldunud.

Mis puudutab HIV-positiivseid, siis kogu möödunud aasta jooksul võeti Eestis arvele 125 uut nakkusjuhtu, tänavu aasta esimese seitsme kuuga fikseeriti 160 uut juhtumit, millest omakorda 85 on põgenikud. Seda ongi juba tõlgendatud nagu oleks toimunud järsk tõus, kuid Kurbatova sõnul see nii ei ole.

“Me peamegi vaatama väga tähelepanelikult nende numbrite sisse,” ütles Kurbatova. Kurbatova märkis, et statistikas suurenenud arvud võivad ehmatada, kuid siia saabunud inimestest paljud olid juba aastaid kodumaal ravi saanud.

“Ehk tegelikult Eesti pinnal toimunud uusi nakatumisi võrreldes eelmise aastaga ei ole rohkem,” sõnas Kurbatova.

Eestisse jõudnud põgenike hulgas ei erine HIV-positiivsete osakaal tegelikult Eesti tavapopulatsioonist. Ametlike andmete järgi ei ole pagulased keskmisest Eesti elanikust ükskõik milliste nakkushaiguste mõttes erinevad.

Eestis kontrollis avastati vaid üksikud uued juhtumid.

“Kui me vaatame Ukraina numbreid üldisemalt, siis võiks nagu oletada, et neid inimesi võiks olla rohkem, aga me suhtleme ka teiste riikide kolleegidega ja me teame, et see pilt on nagu sarnane ka teistes riikides. Aga elu on näidanud, et mitte midagi halba ei ole, põhjust paanikaks ei ole, inimestele, kes abi vajavad, abi pakutakse, mingit uut epideemilist arengut HIV-s ei toimu Eestis,” ütles Kurbatova.

Kuna Liza sai kohe maabudes abi, tõi ta aprillis ilmale terve poisslapse, kelle nimeks sai Maksim.

Kurbatova sõnul saab tänapäeva tervishoid HIV-positiivse inimese sünnitusega kaasnevate riskidega hästi hakkama ning naised saavad ise sünnitada. “Kunagi räägiti sellest, et ei saa ise sünnitada ja tuleb keisrilõige teha. Tänapäeval oleme ka sellest juba kaugemale arenenud. Nii et HIV-ga elav naine saab arstide hoole all ja hoolitsedes oma tervise eest siis väga kenasti lapse ilmale tuua ja see nii ka läheb reeglina,” rääkis ta.

Eesti üks noorim sõjapõgenik, Maksim sai neil päevil viiekuuseks, on terve, rõõmus ega tea, milliseid raskusi ja riske trotsides ema ta siia ilma tõi.

Liza tunneb end Eestis turvaliselt, aga loodab, et tema ja poja tulevik on ikkagi Ukrainas. HIV-positiivsete kohtlemine Eestis üllatas Lizat positiivselt. “Ma ei häbene enam sellest rääkida, sest see võib juhtuda igaühega. Inimene elab ega pruugi oma probleemidest teadagi,” ütles ta.

Muidugi mõjutab suur hulk pagulasi väikest ühiskonda ja tekitab mingeid probleeme, eriti kui siinviibimne kujuneb pikaks või pidevaks. Aga võtkem seda siiski kui võimalust, et uued inimesed toovad ühiskonnale ka kasu. Seda enam, et eestlane ei tähenda tingimata geneetilist päritolu, vaid kultuurilist lõimumist.