Me oleme ühtsed
Kogukondadel on võtmeroll HIV-le reageerimise jätkusuutlikkuses ja laiemates ülemaailmsetes tervishoiualastes jõupingutustes. Nad on jätkuvalt pühendunud oma missioonile tagada, et kõiki HIViga elavaid ja HIV-i mõjutavaid inimesi koheldakse austuse ja väärikusega.
Kuid enam kui 40 aasta jooksul on kogukonnad seisnud silmitsi mitmete väljakutsetega – häbimärgistamine, diskrimineerimine, kriminaliseerimine, rahastamiskärped ja poliitiline surve –, hoolimata nende juhtivast rollist tervishoiuteenuste kättesaadavaks tegemisel kõigile, sealhulgas kõige haavatavamatele.
Sellel nulldiskrimineerimise päeval kutsub UNAIDS riike, rahastajaid ja partnereid üles täitma oma kohustusi ja toetama kogukondi nende töös HIVile jätkusuutliku reageerimise nimel, tagades:
- Kogukonna juhitud organisatsioonide tegevusvabadus ilma diskrimineerimise ja ahistamiseta.
- Registreerimise ja jätkusuutliku rahastamise võimalus avalik-õiguslikele organisatsioonidele.
- Kogukondade toetamine tervishoiuteenuste pakkumisel haavatavatele ja marginaliseeritud rühmadele.
- Inimõigusi jälgivate kogukondade töö rahastamine, sealhulgas võitlus võtmerühmade kriminaliseerimise, häbimärgistamise, diskrimineerimise ja soolise ebavõrdsuse vastu.
- Kogukonna esindajate kaasamine rahvatervise struktuuridesse, et ühiselt välja töötada, rakendada ja jälgida programme, mis tagavad teenuste kättesaadavuse ja vastuvõetavuse HIV-ga elavatele inimestele ja peamistele elanikkonnarühmadele.
Epideemiaga elavad, epideemia ohus või sellest mõjutatud inimeste kogukonnad on HIV-le reageerimise eesliinil. Nad tagavad juurdepääsu tervishoiuteenustele, loovad patsientide usalduse, teevad uuendusi, jõustavad poliitikat ja võtavad inimõigused vastutusele.
Vaatamata kogukondade ilmsele mõjule on nende panus siiski alahinnatud, ressursid ebapiisavad ja mõnes riigis on kogukonna algatused isegi rünnaku all.
Kodanikuühiskonna tagakiusamine ja marginaliseeritud kogukondade õiguste rikkumine takistavad HIVi ennetamist ja ravi.
Ebapiisav rahastamine takistab kogukondadel tõhusalt töötada ja edukaid algatusi laiendada.
Kui need tõkked kõrvaldatakse, saavad kodanikuühiskonna organisatsioonid anda veelgi suurema panuse AIDS-i epideemia lõpetamisse.
HIV-eesmärkide saavutamiseks 2030. aastaks on oluline kogukonnapõhiste algatuste jätkusuutlik rahastamine.
Praegune kriis, mille on põhjustanud USA rahastamise muutus, on tekitanud tõsist muret ja ohtu elupäästvatele HIV-programmidele, sealhulgas kogukonnapõhistele ennetus-, ravi-, hooldus- ja toetusalgatustele.
Nüüd on olulisem kui kunagi varem toetada riike ja partnereid, kes on ühinenud ülemaailmses partnerluses HIViga seotud häbimärgistamise ja diskrimineerimise lõpetamiseks. Kogukondade võtmerolli ja juhtimise kaudu on see mehhanism muutunud katalüsaatoriks süsteemsete tõkete ja ebavõrdsuse kõrvaldamisel, aidates kaasa õiglasele ja kaasavale reageerimisele HIVile.
Sel olulisel hetkel peame kinnitama oma pühendumust kogukonna autonoomiale, õiglusele, väärikusele ja võrdsusele tervishoius.
Mitteametlik tõlge
