Uued näod meie meeskonnas:

 

Kadi Viljak

Vabatahtlik

Peaaegu poole oma elust ehk viimased 21 aastat olen töötanud meediavaldkonnas. Ülikoolis õppisin psühholoogiat (Akadeemia Nord ja TalTeh), erialastel koolitustel kaasaegset meediat ning digiturundust.

Töötades ajalehes Õhtuleht uudistereporterina, kirjutasin sageli ka ühiskondlikult aktuaalsetel ja sotsiaalsetel teemadel. 2001. aastal kui HIV-viirus oli meedias n-ö uus ja kuum teema, puutusingi esimest korda kokku (esialgu tööalaselt, hiljem ka isiklikumalt) ühe HIV-viirusega nakatunud noore naise ja tema perekonnaga.

Tänavu veebruaris sain teada, et seda naist enam meie hulgas ei ole. Just samal ajal asus kogu maailma võimsa hooga vallutama uus viirus nimega Covid-19 ning absoluutselt kõik meediaväljaanded hakkasid 24/7 rääkima haigusest nimega „koroona“.

Mind hakkas aga üha rohkem huvitama, mis on saanud HIV-ist ja Aidsist, kuidas elab täna HIV-viirusega inimeste kogukond? Lisaks ametlikule statistikale leidsingi internetist juhuslikult Eesti HIV-positiivsete Võrgustiku kodulehe ja siit ka inimesed, kes juba 15 aastast igapäevaselt just HIV-iga elavate inimestega ning nende lähedaste probleemide, murede ja rõõmudega tegelevad. Töötavad selle nimel, et HIV-viirust oleks Eestis vähem.

Loodan, et minu varasem töökogemus eestikeelses meediaruumis aitab EHPV meeskonnal edaspidi veelgi paremini aidata Eestis HIV-viirusega elavaid inimesi ja nende lähedasi nii kogukondlikult kui ka riiklikul tasandil.

Kui küsida vaba aja ja hobide kohta – kuna tööpäev möödub suures osas arvutis ja istudes, siis vaba aja veedan pigem vabas õhus, enamasti koos oma koeraga.

 

Jaan Pliznik

Vabatahtlik

„Minu teod on minu valik!“
Naudin elu kõigis selle vormides.
Mulle meeldib reisida ja kohata uusi inimesi, näha uusi paiku ning puutuda kokku teistsuguste
ellusuhtumiste ja ka juba tuttavate asjadega.
Olen olnud HIV-positiivne alates 2010. aastast.

Olen kogenud selle haigusega elamist nii ravimitega kui ka ilma, nii hirmude kui ka
lootustega.
Mul on sõltuvushäireliste inimestega koos elamise kogemus.
Mul on esinenud vaimse tervise probleeme ja ma tean, mis on psüühiline valu.

Vabatahtliku kogemusnõustajana Eestis, Venemaal ja Iisraelis töötades olen aidanud inimestel
lahendada HIV-i, kõikvõimalike sõltuvushäirete ja vaimse tervisega seonduvaid probleeme.

 

Natalja Slobožaninova

HIV-kogemusnõustaja

Tervist kõigile!

Tervist kõigile!
Minu nimi on Natalja. Olen 38 aastat vana. Poolteist aastat tagasi kolisin Tallinnast Ida-Virumaale. Räägitakse, et Ida-Virumaal ei toimu arengut, et noored lahkuvad siit. Mina, vastupidi, tulin siia, jäin siia ning olin valmis töötama, looma ja paremaks muutma.

Koolis oli mu lemmikülesanne vabateemaliste kirjandite kirjutamine. 8. klassis kirjutasin teemal „Uimastisõltuvus ja tervisekahjud“, 9. klassi emakeele lõpukirjandis teemal „Raskestikasvatatavad teismelised“. Alkoholisõltuvusprobleemidega inimeste aitamine on mu unistuste töö! Alates 14. eluaastast olen töötanud kokana, ettekandjana, baaridaamina, toateenindajana ja müügiesindajana. Viimase aasta olen töötanud administraatorina autode ilusalongis. Lisaks masinate eest hoolitsemisele tegelesin reklaamiga ning klientide nõustamisega vene, eesti ja inglise keeles, mis tõi ettevõtte jaoks peagi kaasa tellimuste hulga
ja kasumi kasvu.

Minu olulisemad isikuomadused on empaatia, oskus kuulata ja kuulda, kiire õppimisvõime, lahke suhtumine inimestesse ja hea pingetaluvus. Aastatepikkune kogemus uimastite ja alkoholi tarvitamisega, korduvad kinnipidamised ja praeguseks saavutatud teadlikult karske eluviis, retroviirusvastane ravi, kaks hea tervisega tütart ning täisväärtuslik, õnnelik elu on minu hinnangul headeks täiendavateks eeldusteks teie organisatsiooni edukale arendamisele.

Mäletan, kuidas Tallinnas kliinikus käies vaatasin EHPV stende organisatsiooni töötajate
fotodega ja kadestasin neid… Ja nüüd olen ma teiega koos siin, samas meeskonnas!

Alates juulist 2020 viib Eesti HIV-positiivsete Võrgustik (EHPV) ellu oma esimest Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia piirkonna projekti „Liikuvus pakub kaitset: kiirreageerimine vaenulikkuse ilmingutele“. Projekti eesmärk on luua Eestis kaitsemehhanismid ja tagada ligipääs meestega seksivatele meestele (MSM) ja trans-inimestele kõrgeimatele võimalikele füüsiliste ja vaimsete tervisestandarditele vastavatele tervishoiuteenustele. Sealhulgas nendele HIV+, kelle vastu on esitatud SOGI-le põhinev süüdistus elukohariigi poolt Venemaal, Türkmenistanis või Usbekistanis.

Erika! Sa oled selle projekti looja. Kuidas tekkis projekti idee ja miks see projekt sinu jaoks oluline on?

Veel 2019. aasta alguses, Tšetšeenias homoseksuaalsete isikute kohtuliku menetluse teise laine ajal, hakkasime kolleegidega mõtlema, mida saaksime selles küsimuses teha ning kuidas saaksime abiks olla. Kahjuks selgus, et kavandatud arenguprogrammid, mille eesmärk oli parandada LGBTQ kogukondade heaolu EECA piirkonnas, ei mahtunud üsna kulukate planeerimata tegevuste hulka, et pakkuda piisavalt abi hädaabi vajavatele inimestele potentsiaalselt eluohtlikes keskkondades. See viis mu arusaamani, et taolistele hädaolukordadele suunatud projekt on vajalik, et saaksime eesmärgipäraselt ja õigeaegselt aidata kaasa piirkonna LBGTQ-inimeste ohutusele ja turvalisusele.

Olles töötanud kõigis Kesk-Aasia riikides või teinud nendega koostööd sotsiaalküsimustes, sealhulgas LGBTQ-ga seotud küsimustes, olin teadlik, et vaatamata enamiku vabariikide kogukondade jaoks üsna ebasoodsale õiguslikule ja sotsiaalsele keskkonnale, nagu stigma ja riigi toetatud diskrimineerimine, lisaks õiguskaitsemehhanismide puudumisele on kaks kõige raskema olukorraga riiki Türkmenistan ja Usbekistan. Seda kuna Türkmenistaini ja Usbekistani valitsused ning õigussüsteemid peavad homoseksuaalsust endiselt kuriteoks, mis viib kodanikule vangistuse määramiseni.

Seetõttu otsustasin kolleegide abiga luua projekti, mis võimaldaks projektimeeskonnal toetada neid LGBTQ-inimesi, kes elavad eriti kõrge riskiga keskkondades. Selle kontseptsiooni nüansirikkamaks muutmiseks ja selleks, et mitte ainult töötada tagakiusamist kogevate inimeste turvalisuse tagamise nimel, vaid ka kaasa aidata fookuses olevate keskkondade parandamisele, lisasime projektile huvide kaitse osa. Kavandatavate huvikaitse tegevuste abil kavatseme projekti meeskonnana toetada homoseksuaalsuse dekriminaliseerimist Türkmenistanis ja Usbekistanis ning näidata Türkmenistani ja Usbekistani ning eelkõige Tšetšeenia olukorda rahvusvahelisele üldsusele, kes suudab vastavatele valitsustele survet avaldada, et luua kaasavamad õigusaktid.

Karolin, sa oled projekti koordinaator. Palun selgita meile, kuidas projekti eesmärgid saavutatakse ja miks sa oled selle projekti meeskonna liige?

Projekti eesmärk saavutatakse nendele isikutele humanitaarkaalutlustel viisa väljastamise toetamisega Eestis ning antud isikute elukohariigist (Venemaa, Türkmenistan või Usbekistan) Eesti seaduslike rändekanalite kohta käiva informatsiooni kogumise ja jagamisega. Inimõiguste rikkumise juhtumid dokumenteeritakse Eestisse saabumisel ja informatsiooni kasutatakse kõneallolevate riikide õiguskeskkonna ja tegeliku olukorra parandamiseks, esitades ÜRO lepingujärelevalve kehamitele alternatiivseid aruandeid. Et tagada Eestisse saabunud MSM ja trans-inimeste ligipääs tervishoiuteenustele tegeletakse projekti raames kõneallolevate MSM ja trans-inimestele HIV-i ja muude tervishoiuteenuste kättesaadavuse parandamisega läbi nendele selge ja riigi poolt heaks kiidetud antiretroviirusravi pakkumise korra loomisega Eestis.

Küsimusele: “Miks ma olen osa projektimeeskonnast?” on üsna lihtne vastus- sest ma tahan töötada südamelähedase teemaga. Minu erialane huvivaldkond on eelkõige põgenikud. 2019. Aasta suvel lõpetasin Tallinna Tehnikaülikooli (TalTech) magistriõppe rahvusvaheliste suhete ja Euroopa-Aasia uuringute erialal (cum laude), kus minu magistritöö uuris ÜRO pagulasseisundi konventsiooni alusel kliimapõgenikele õigusliku pagulasseisundi andmise võimalikkust. Olen töötanud sisserändajate ja põgenikega Harku kinnipidamiskeskuses huvijuhina, Palestiinas Balata põgenikelaagris Yaffa kultuurikeskuse meediatiimis, MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskuses projekti „Meie Eesti: inimesed, kohad, helid, maitsed“ koolituste koordinaatorina ning praegu juhin MTÜ Tartu Rahvusvahelise Maja projekti „Uued lapsed koolis: uussisserändajatega seotud väljakutsed Eesti koolides ja kohanemise toetamine“. Olen mitu aastat töötanud immigrantide integratsiooniprotsessi toetamisega Eestis. Kuid soovin lisaks sisserändajate integratsiooni toetamisele Eestis keskenduda siin kehtivatele pagulase staatuse õiguslikele alustele ja menetlusele ning seista kõigi võrdselt kohtlemise eest. See projekt võimaldab mul seda teha.

Yuri, sa töötad selles projektis inimõiguste valdkonna huvikaitse spetsialistina. Palun selgita meile, miks see projekt on oluline ja miks otsustasid seda oma asjatundlikkusega toetada?

Olen töötanud üle kolme aasta ECOM-is (Eurasian Coalition on Male Health) inimõiguste ja õigusküsimuste koordinaatorina. Koos meeskonnaga töötan iga päev, et luua EECA-s õiguslikku ja sotsiaalset keskkonda, mis soodustaks õigust tervisele, kus kõik geimehed või trans * isikud saaksid oma õigusi ja vabadusi täielikult nautida. Kahjuks on riikidega, nagu Usbekistan, Türkmenistan ja Venemaa, keeruline koostööd teha ning võrreldes teiste riikidega peame tegema kahe- või isegi kolmekordseid jõupingutusi, kui soovime saavutada teostatavaid tulemusi seoses positiivsete muudatustega seadustes.
Minu kogemus näitab, et rahvusvaheline huvikaitse on projektimaades endiselt üks võimsamaid muudatuste allikaid, seetõttu otsustasin liituda meeskonnaga ja anda nõu, kuidas kasutada selliseid vahendeid nagu UPR (Universal Periodic Review) ja ÜRO asutamisorganid, et tugevdada projektimeeskonna „Kaitse liikuvuse kaudu” niigi jõulisi sekkumisi. Päeva lõpuks töötame kõik sama eesmärgi saavutamise nimel – et muuta see maailm paremaks neile, kes tunnevad end LGBTQI-na. Seetõttu olen sees.

Esimene HIV-juhtum diagnoositi Eestis 1988. aastal ja 31. detsembriks 2019 on kokku teatatud 10 079 HIV-juhtumist. Mehed, kes seksivad meestega (MSM) ja transsoolised inimesed, on WHO poolt määratletud rühmadena, kus HIV-nakkuse levik on kõige suurem. ELi / EMP riikide HIVi seire 2018. aasta andmed näitavad, et MSM moodustasid 2018. aastal kõige suurema osa uutest HIV-diagnoosidest – 40%.
Hinnanguliselt on Eestis kuni 9000 homo- ja biseksuaalset meest. Seksuaalne riskikäitumine on tavaline, näiteks pool MSM-ist ei kasuta järjepidevalt juhusuhete puhul kondoomi ja see pole viimase 10 aasta jooksul muutunud. HIV-i levimus MSM hulgas on hinnanguliselt 2–4% ja see on viimastel aastatel olnud stabiilne.

 

EHPV on HIV-positiivsete ühing — inspireeriv ja arenev ressurss HIV-positiivsete kogukondade juhtimissuutlikkuse edendamiseks ning võrdväärne ja professionaalne partner nii riiklikul kui ka Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia regiooni tasandil HIVi/AIDSi-epideemia ohjeldamise valdkonnas. Nende eesmärk on HIV-positiivsete inimeste kogukonna mõjujõu suurendamine tõhusa partnerluse ja aktiivsete huvide kaitse alaste pingutuste kaudu selleks, et parendada Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia regioonis HIViga elavatele täiskasvanutele ja lastele pakutavat õigeaegset, igakülgset ja kvaliteetset ravi, hooldust ja tuge.

 

Kogu maailmas on 290 miljonit inimest enda teadmata nakatunud viirushepatiiti. Kuni diagnoosimata inimesi ei leita ja neid raviteenustele ei suunata, jätkuvad miljonite inimeste kannatused ja kaotsi lähevad miljonid elud. 28. juulil, ülemaailmsel hepatiidipäeval kutsume inimesi kogu maailmas üles astuma samme ja tõstma teadlikkust selle nimel, et leida üles nood “kadumaläinud miljonid”.

Worldwide, 290 million people are living with viral hepatitis unaware. Without finding the undiagnosed and linking them to care, millions will continue to suffer, and lives will be lost. On World Hepatitis Day, 28 July, we call on people from across the world to take action and raise awareness to find the “missing millions”.

23.07.20.MSM kontollipunktis EHPV koos Lääne-Tallinna Keskhaigla juhtiv spetsialistiga toimus koosolek,kus arutati küsimusi kasutamiseks PREP ja PEP toimet.