Eelmisel nädalal, teisipäeval,  ehitati sotsiaalministeeriumi hoone  ette takistusrada,  asetati lauad,  millele asetati hämmastavad prillid,  viipekeele ABC ,  poksikindad ja läheduses kükitas  juhtkoer.   Kõik see nii  , et  inimesed  saaksid kogeda, mis  tunne  on olla   erivajadustega  inimene.   RusDelfi  reporter külastas  stseeni, rääkis  aktsioonis osalejatega ja testis kõike enda peal.

Mittetulundusühing “Test Your   Senses” (“Pane oma meeled proovile”) on tegelenud  sellega, et see sobib  kõigile tulijatele. A. simulatsioonid.  Organisatsiooni juhi Christel Sohenbitzi sõnul kutsus   sotsiaalministeerium nad üles näitama  kõigile, kuidas  puuetega   inimesed end tunnevad. .

“Selliseid tegevusi pidades näitame, kuidas erivajadustega  inimesed igapäevaste  ülesannetega  toime tulevad.  Samuti on  tänu sellistele simulatsioonidele võimalik jõuda lähemale arusaamisele,     mida tuleks meie ühiskonnas  paremaks muuta,” selgitas Sogenbitz.  Ta rõhutas, et  peaaegu kõik kohalviibijad on igasuguste piirangutega  inimesed.  Nii et selle sündmuse teine eesmärk on ületada hirmud ja stereotüübid.

Oli  ka t. A. “valvurid”.  Nad kindlustasid inimesi takistusraja läbimisel kiropraktikuga  (manuaalne tool – õige nimi “ratastooli” asemel  – umbes. RusDelfi).

 Takistusrada

Sealt otsustasime  alustada.  See koosnes  mitmest maantee maastikku jäljendavast  kaldteest. Mõned valmistati   väikese löögi kujul, teised olid  piiride, juurte ja kaevanduste imitatsioon.

Väikese künnise  ületamiseks peab kiropraktikuga inimene  tagasi  kalduma, ratastest mugavamalt haarama  ja keha edasi liikuma.  Seega   rullub inertsiga üle väikese kõrguse. Kõlab lihtsalt?  See pole   nii.     Harjumusest  ei saanud seda teha  ei esimesel ega  kümnendal korral.  Ja see ei tähenda,  et tagasi kallutamine on  lihtsalt hirmutav, isegi  teades, et  seal on inimene, kes teid kindlustab . Teel   , mis simuleerib   metsarada  või väga  halvasti tehtud kõnniteed  kaevanduste ja aukudega, on  jalutuskäru  täielikult kinni jäänud.  Võimalus  , et inimene sellisest  segadusest  reaalses elus välja pääseb,  läheneb  nullile   kui väsimusele ja ilmastikutingimuste halvenemisele.

Selle tulemusena sai takistusrada ületada  ainult sama  kindlustatu abiga, kes lükkas tagant, et aidata läbida. Reaalses elus ei ole puuetega inimesel alati sellist assistenti.

“Na troyechku”

Nagu   üks  kiropraktikus  viibijatest meile ütles,  pole tal sellises  olukorras muud valikut, kui oodata möödujatelt abi  või proovida  end kiikuda, Et august välja saada.  Mees jagas, et on olnud kiropraktikus  10 aastat.  Kui küsiti , kuidas ta  hindab meie linnaruumi,  vastas ta – “kolmele”.  See ei kõla  nii halvasti, eriti  viiepunktilisel skaalal. Kuid  praktikas tähendab  see, et inimesed on sunnitud iga päev  silmitsi seisma sarnaste raskustega.

Tallinna vanalinn, mis meelitab   aasta-aastalt ligi tuhandeid turiste,  ei ole tegelikult piiratud liikumisvõimega inimesele  absoluutselt kohanenud. “Seda saab parandada, asendades osa kõnniteest lamedate kaasaegsete plaatidega,” lisas vastaja.

Sait tallinn.ee esitab linna ligipääsetavuse kaardi, kus roheline näitab täisliiklusega teid, kollane osaline ja punane –  selle täieliku puudumisega.  Vanalinn, lisaks  äärelinna tänavatele,  on  sellel kaardil mingil põhjusel hall koht ilma nimetusteta.

Tõlgitud vene keelsest allikast eesti keelde:

https://rus.delfi.ee/statja/120009708/polosa-prepyatstviy-prezervativy-i-bokserskie-perchatki-kakovo-eto-byt-chelovekom-s-osobymi-potrebnostyami

Sotsiaalminister Tanel Kiik kohtus täna Superministeeriumis Eesti HIV-positiivsete võrgustiku (EHPV) aktivistidega, kohtumisel osales Eesti Tervise Arengu Instituudi (TAI) esindaja Alena Kurbatova.

Kohtumisel arutati kogukondadega seotud küsimusi ja võimalusi, mida saaks geopoliitiliste murrangute (Covid 19 pandeemia, sõjaline tegevus, majanduskriis) tingimustes suunata jätkusuutlikule avalikule rahastamisele. Ligi 15 aastat tagasi läksime HIV-teenuste välisdoonoritelt üle riiklikule rahastamisele. Eesti on jõudnud poliitilisele kokkuleppele, et see teema on prioriteetne ja järjepidevalt rahastatakse riigi poolt. Ettevalmistatud HIV-i tegevusprogrammi võeti ambitsioonikad eesmärgid, et lähiaastatel uute HIV-nakkuste arvu märgatavalt vähendada. Tõeline väljakutse seisneb selles, kuidas olla HIV-i ennetamisel ja ravimisel võimalikult tõhus, kaotamata fookust. Uute HIV-nakkuste arv on viimastel aastatel pidevalt vähenenud kuid on Euroopa kontekstis endiselt väga kõrge. See valdkond on äärmiselt keeruline ja põimuvad erinevad probleemid – pooltel on probleeme igapäevaeluga, eriti pandeemia ja sõja ajal. Need on asjaolud, millega peame arvestama.

HIV-positiivsete võrgustiku esindajad tõdesid, et #võrdsuse ja #vabaduse aluspõhimõtetel on vaja üles ehitada partnerlus, kus peamisteks tegevusvektoriteks on kogukonna esindajate õiguste kaitse, nende huvide ja vajaduste eest seismine, teenuste arendamine kogukonna jõupingutustega, rõhuasetusega ennetamisel, ravil ja toetusel. Rõhutati, et tegevuse edukuse üheks näitajaks on kogukondlike organisatsioonide järjepidev arenemine riigi igakülgsel toel. Eesti HIV-positiivsete võrgustik rõhutab vajadust „pehme“, „targa” jõu, tasakaalustatud ja samm-sammult lähenemise järele kogukondade tegevuse aluseks olevate seatud eesmärkide elluviimisel, mis muudab selle tõmbekeskuseks võrdõiguslikkust otsivatele inimestele ja nende vastastikku kasulikku dialoogi. Eesti- HIV-positiivsete võrgustik tegeleb online/offline reziimis  COVID-19 pandeemiaga seotud konkreetsete väljakutsetega, mille peale on puutunud kokku inimesed HIV-nakkusega või on nakatanud HIV-nakkusesse. Need jõupingutused täiendavad juba tehtavat tööd kogukonnas ja tervishoiuasutustes, sealhulgas Ukraina sõjapõgenikega. Eesti HIV-positiivsete võrgustikult palus riik välja selgitada, kuidas on mõjutatud nende senised teenused, eeldatavad muudatused ja raha kasutamise viisid HIV-nakkusega või HIV-nakkuse ohuga inimestele järgnevatel aastatel teenuste säilitamiseks või arendamiseks.

Eesti HIV-positiivsete võrgustik on Eesti jaoks töötanud juba 17 aastat. Meil on kolm keskust – Narva, Jõhvi, Tallinn ja kontaktisikud terve riigi.

Rahvusvahelise homo-, bi- ja transvaenu vastase päeva (International Day Against Homophobia, Transphobia and Biphobia, IDAHOTB) puhul väljendame pühendumust kõigi inimeste võrdsusele, hoolimata nende seksuaalsättumusest, sooidentiteedist, soolisest eneseväljendusest või sootunnustest.

Kõiki inimesi, olenemata sellest, kes nad on ning keda nad armastavad, tuleb kohelda austavalt ja väärikalt, et nad saaksid elada hirmuta. Lesbid, geid, biseksuaalsed, transsoolised, kväär- ja intersoolised (LGBTQI+) aktivistid võitlevad kõikjal maailmas, sealhulgas siin Eestis, võrdse õiguskaitse, vägivallavabaduse ning oma põhiliste inimõiguste tunnustamise eest. Need õigused ja diskrimineerimisvaba elu on vaba ühiskonna aluspõhimõtted ning väärtused. Avaldame toetust Eesti LGBTQI+ kogukonnale ning kutsume üles lõpetama kõikjal maailmas diskrimineerimine ja vägivald, mis pannakse toime seksuaalsättumuse, sooidentiteedi ja sootunnuste või soolise eneseväljenduse alusel.

IDAHOTB pakub võimalust mõtiskleda raskuste üle, millega LGBTQI+ inimesed iga päev silmitsi seisavad, ning tuletada meelde tööd, mida peame tegema selleks, et võidelda diskrimineerimisega ja tagada, et seadus kaitseb kõiki, olenemata sellest, kes nad on.

Ühinege meiega 15 mail, et mälestada neid, kes on surnud kas AIDSi või COVID-19 tõttu.

1. Läitke terrassil, rõdul, aias või mujal Teile meeldivas kohas mälestusküünal.
2. Meenutage sugulasi, sõpru ja tuttavaid, kes on surnud AIDSi või COVID-19 tõttu ning palvetage nende eest.
3. Jagage oma mälestusi ja fotosid meiega suhtlusvõrkudes ning ärge unustage lisada teemaviidet #ehpv või @EHPV – Eesti HIV-positiivsete võrgustik.

Latšin Alijev | Juhatuse esimees
Jekaterina Smirnova | HIViga seotud psühhosotsiaalsete teenuste koordinaator

Minu nimi on Jekaterina. Üle 12 aasta olen töötanud Eesti HIV-positiivsete võrgustikus sotsiaaltöötajana ja HIV-positiivsete inimeste psühhosotsiaalsete programmide koordinaatorina Eestis. Armastan oma tööd ja tunnen iga päev, et täidan oma missiooni.

Kui olin kaheaastane, avastati mul laste parempoolne ajuhalvatus. Kui mu ema diagnoosi kuulis, ei saanud ta aru, millega silmitsi seisab, sest väliselt olid kõrvalekalded peaaegu märkamatud. Sellest hetkest alates hakkas ta tutvuma oma erilise lapsega. Arst rahustas ema, öeldes, et tavaliselt ei ole erivajadustega lastel peas standardprogramm, seetõttu osutuvad nad sageli teistest andekamaks. Lapsepõlves pöörati palju tähelepanu just minu füüsilisele arengule, nii et puudujääke kõndimises ja liigutustes polnud märgata.

Erinevalt teistest lastest oli mul raskem emotsioonidega toime tulla, ühe koha peal istuda. Kooliaastatel ilmnes suurenenud erutuvus ja aktiivsus, mis raskendas ühele ülesandele või tegevusele keskendumist. Olen alati igal pool olnud ja osalenud; käisin küll olümpiaadidel, aga ägedushoos lõhkusin klaase – sellised äärmused siis. Tänu ema armastusele ja pere toetusele õppisin vaatamata diagnoosile elama kõrgeima kvaliteediga.

Ma ei valinud oma eriala juhuslikult, sest sotsiaaltöötaja on inimene, kes suudab aidata näha ühiskonnas uusi eneseteostusvõimalusi.

Ma ei valinud oma eriala juhuslikult, sest sotsiaaltöötaja on inimene, kes suudab aidata näha ühiskonnas uusi eneseteostusvõimalusi. Mul õnnestus leida parimad lahendused oma ideede ja võimete elluviimiseks. Oma töös puutun kokku erinevatest sotsiaalsetest gruppidest ja erinevate vajadustega inimestega ning soovin aidata igaühel leida oma jõuallikas, mille abil inimene ületab elu barjäärid ja takistused. Töös inimestega on tulemust väga harva kohe näha; igasugune kasv ja areng võtab aega, kuid kui tulemus silma hakkab, ületab see enamasti ootusi kordades.

Teen sotsiaalnõustamist HIV-positiivsetele ja sõltuvustega inimestele ning tihtipeale näen, kuidas inimene pärast konsultatsiooni lahkub hea tujuga, sest õnnestus veel üks samm eesmärgi poole astuda. Konsultatsioonil näitan ja selgitan inimesele, mida ja kuidas ma teen, et ta järgmisel korral prooviks seda sooritada juba ilma abita ja muutuda tänu sellele iseseisvamaks. Töötan suurepärases kollektiivis, kus lisaks sotsiaaltöötaja teenustele on inimesel võimalik saada ka psühholoogilist ja kogemusnõustamist.

Endiselt leidub ühiskonnas inimesi, kes arvavad, et HIV nakkus on vaid teatud inimrühmade haigus. See pole tõsi, sest HIV ei vali objekti.

Endiselt leidub ühiskonnas inimesi, kes arvavad, et HIV nakkus on vaid teatud inimrühmade haigus. See pole tõsi, sest HIV ei vali objekti. Viirus ei tee inimeste vahel vahet, see võib mõjutada meid kõiki. Ma ei pane inimestele templeid otsaette nende näojoonte pärast – ilmselt tänu sellele, et ise olen samuti alati eriline olnud ja see on olnud väga huvitav kogemus!